Olen juba 24 kilone :)

Tere ja juhhei,

Käes on uus aasta ja nüüd lõpeb ta 9-ga! - näete siis kui suur ja tubli ja tark ma olen juba :) Kasvatan endale samasuuri kihvasid kui Kretsul ja mängin temaga ka juba hoopis teist moodi. Selle teistsuguse mängu juures on kurb see, et ma pean ettevaatlik olema, et ma ülemeelikuks ei muutu, sest ta enam päris kõike endaga teha ei luba... kuigi sõpruselaulu ja seakisa teeme me üksteist närides ikka...
Aga tegelikult tahtsin teid informeerida uutest asjadest, mis ma selgeks õppinud või kogenud olen.
Suurim ja hirmsaim kogemus on mul autopesulaga. Nimelt võttis Maris mu autot pesema kaasa - pikutasin oma tekkidel kui järsku märkasin et meie Yarist ründavad mingisugused harjad. Alustuseks tormasin ma neid lõrisedes ära tõrjuma, aga siis vaatasin, et mida lähemale nad tulid, seda suuremaks läksid ja mörisesid nad sama kurjalt kui mina. Kartes Marise heaolu pärast ronisin talle seepeale hoopis sülle olukorda kontrollima. Istusin seal pingsalt harju jälgides päris pikka aega, ise hiirvaikselt, et rünnates oleks mul üllatusefekt. Üldiselt need harjad käitusid ja autosse ei tulnud, aga ma kavatsen ükskord Kretsu kaasa võtta, ja siis tuuseldame need harjad profülaktika mõttes läbi - no mida krdt - kes siis meie auto vastu ennast nii jultunult ajab?
Ja siis ma käin aeg ajalt seal ühes kohas ühe mehega mängimas. Juuuuube lahe on - ta päris mõnus liikuv sell ja allub maru mõnusalt dressuurile, iga kord kui ma haugatan, alustab ta jälle kaltsu liigutamist. Aint et võhma on tal vist veits vähe, mingi paar sammu jookseb ja siis jääb seisma - kui ta oma vormi ei paranda, siis ma kardan, et kevadeks olen ma ta peale oma hääle ära haukunud.
Lisaks olen kohtunud ka oma õdedega ja vendadega, ainus keda pole kohanud on Janeta, sellest on NIIII kahju, sest ta ju oli minu kaksikkutsikas, ja teisik see hull-Jutake, kes väidetavalt pidi olema nüüdseks tupsununnu. No tupsununnuduse üle tema puhul siis küll kaevata ei saanud, kui me veel emaga koos elasime. Aga kõik pole veel kadunud - ükspäev me kohtume niikuinii!
Meeldiv üllatus on, et ma olen oma õdedest nüüdseks suurem. Ja suuremana ma tean, et mängides tuleb vahel ise pikali visata ja ennast närida lasta - oma õdedele ja vahel ka vennale teen ma seda heameelega. Joopile võib-olla mitte niipalju - ei teagi miks, a see kutt käib mulle veidi pinda. Tüdrukutega on toredam. Igastahes mõnus on kui sind näritakse ja nätsutatakse... küll mul hiljem on aega end kehtestada...

Auh,

Teie Juss