Nonii, tundub, et Marisel on mingi plaan. Kui olin alles väike ja mõttetu jubin, käisin aeg ajalt vorstipõllul ja ühe mehega mängimas, ja nagu eelmises postituses kirjutasin - kuulekuse trennis.
Kindlasti tahavad mu lugejad teada kuidas mul läheb.
Kuulekus - minu vaieldamatu lemmikharjutus on koti juurde jooksmine. Miks? Püha lihtsameelsus, ikka sellepärast, et nii koti peal kui koti sees on ALATI miskit head. Kuigi pean mainima, et varajasemates trennides sain maiuse tunduvalt kergemini kätte. Varem ootas mind kauss maiusega alati koti peal. Nüüd aga viimasel ajal on küll koti peal paar vorstitükki, aga tõeline saak on koti sees. Et seda kätte saada, pean koti juures Marise ära ootama, kes kotiluku avab ja mu kausi juurde laseb. No ma võin seda teha - eelmine kord tegin Marisele rõõmu, kui kaugelt hüütud lama käsu peale lamasingi koti peale :) oi seda rõõmu mis Marise näost peegeldus. Ja minul oli tuju hea, et temal oli tuju hea.
Aga mis mulle eriti ei meeldi on istumine. Kui Maris seda käsku annab, siis ma kohe tunnen et ei taha istuda. Alla arvas ( ja suht õigesti), et see võib olla pidevast hammaste vaatamisest. No millisele kutsikale siis meeldiks, kui keegi pidevalt ta mokkasid näpib ja hambaid vaatab. Mina selliseid kutsikaid ei tea. Viimane trenn kusjuures avastasin põneva asja. Maris unustas nimelt minu treenimise ja jäi Allaga juttu ajama. Noh mina olin ikka rihmaga Marise käe küljes, ja mul hakkas igav - lõpuks istusin maha ja jäin Marisele mõtliku näoga otsa vaatama - ja teate mis siis juhtus. Marise taskust lendas pall!!!! Jooksin sellele järele ja sikutasime seda veidi. Siis aga hakkas Maris jälle juttu rääkima - no minge metsa, kas see on kuulekusetrenn või mokalaat? Mõnel kutsikal on ju igav niimoodi passida. Istusin uuesti ja pall lendas ka uuesti!!! see on üks huvitav nüanss, pean mõtlema veidi, äkki see istumine ei olegi igakord hull tegevus???? Seda enam, et ka kodus on mulle mänguasi istumise peal lennanud....
Arenguruumi mul on - aga ma usun, et me saame ka istumised ja kõrvalkäimised parlanksi.
Siis oleme veel käinud vorstipõllul. Esimene kord kui üle pika aja sinna põllule sattusime - ei meeldinud mulle need viinerid, mis Maris põllule pani. Ja no jäljesammud - tule taevas appi, kes siis nii pikkade sammudega jälge teeb??? Olin ikkagi tubli ja ajasin jälje lõpuni, ilma erilise entusiasmita küll, aga lõpuni ikka. Teise jälje tegi Janne - ja maksatükkidega - nämm.... selle jälje ajasin palju paremas meeleolus - aga mitte hästi. Sellepeale teatas Janne veel lisaks, et olen paks. Mina ja paks??? ma vaevu püsin jalgadel - loodan, et Maris selle peale mind täitsa toidult maha ei võta ja et ma ka tulevikus saan maiustada metsmarja kohupiima ja vorstiga. Ma ei tea kas hirmust nälga jääda või sellepärast, et mulle pihvid paremini maitsevad - aga igastahes kui Tõnisega jäljel käisime, siis näitasin üle märkimisväärselt suuremat huvi jälje ajamise vastu. Nuhkisin mõnuga heinas, mis seekord oli nii umbes 20 cm kõrgune ja oli segunenud kuivanud heinaga. Ei häirinud mind isegi Marise oskamatus rihma lõdvana hoida ega see, et nad Tõnisega koguaeg millestki rääkisid. Vahepeal tõmbas Maris mind rihmast liiga kõvasti, nii et lausa prantsatasin lamama. Aga mis selles lamamises hullu on - sõin oma maiuse ära, tõusin püsti ja jätkasin jälje ajamist. Teisel jäljel oli näha Marise poolt mõningast asjatundlikkust - sammud ei olnud enam kõrvuti, rihm oli lõtv, ja ka maiust oli lihtsam õiges järjekorras igast sammust süüa - lisaks mängis Maris peale jälje lõppu ka minuga (nii nagu Tõnis soovitas). Loodan, et Maris ka tulevikus oma seniseid vigasid ei unusta - ja kui veel vorstipõllule läheme, siis teeb ta ka normaalse jälje. Aga muidu see jäljendus on täitsa OK.
Ja siis mul lemmiklemmiklemmik - nutsumängimisetrenn. See mulle meeldib, Maris käib ka minuga platsil kaasas, aga ma ei oska eriti öelda miks - sest ma ju pean nutsu vaatama. Üleüldiselt leian ma, et Maris võiks autosse jääda, mul Renegagi lõbus platsil mängida.
Varem koosnes trenn ainult sellest, et Rene tuli ja me mängisime. Mõni aeg tagasi lisandus see, et Rene oli varjes ja tuli välja alles siis kui haugatasin. Ja üle-eelmine kord ei tohtinud ma enne haugatada kui istusin rahulikult ja vaatasin Marisele otsa. Huh no see oli raske, Rene mängis varjes piitsaga ja ma niiiiiiiiiiiiiiväga tahtsin ta juurde.... lõpuks vaatasin Marisele otsa, et kas sa oled hulluks läinud, ega see kuulekuse trenn ei ole, et ma istuma pean. Ja ohh imet, Maris lubaski mul püsti tõusta ja haukuma hakata JEEEEEEEEEEEE! Eelmine kord kordus sama asi, aga siis ma vaatasin Marisele parem kohe otsa, et kuule tšikk ära arva jälle, et me kuulekuses oleme ja saingi kohe haukuma. Maris on ikka veits napakas ka vist, rippusin parasjagu mõnuga nutsus kinni, kui tema mind kiitma hakkas - et tubli tubli - no täitsa hälvik, ma ju oskan niigi haarata ja mulle meeldib nutsu sikutada, mida siin kiita. Maris ütles ka ükspäev et Juss haugub nagu naine - no aga ma ei saa ju jämedamat häält teha, pärast Rene arvab, et olen kuri ja ei julgegi minuga mängida. Minuarust võiksid naised köögis küpsetada vms kui mehed platsil nutsumängu teevad - Rene mõistab mind suurepärast nagu mehed ikka omavahel, ja mina olen ju ka mees, väike küll alles, aga mis siis. Küll ma kasvan :)
Niipalju siis hariduse teemadel.
Lisaks on siis veel teemasid ilumaailmast. Nimelt on mul ju veel Doris ka - temaga jookseme ma niisama lintide vahel. Ja ükskord oli üks teistsugune trenn - kus üks naine õpetas Dorist kuidas ma täpselt peaksin lintide vahel jooksma.
Mul läks kohe tuju ära - meie Dorisega harrastame vabajooksu mitte mingit vigursõidu rada. Seoses sellega, surusin käpad maasse, lasin pea alla ja meenutasin väikest eeslit. Doris üritas mind kangutada küll, aga ma ei liikunud kuskile. Siis tuli see käsutaja-naine ja üritas mind ka liigutada - no mis ta tõesti arvas, et ma jummala võõraga lähen paremini kaasa kui Dorisega..... I don't think so. Ja ega ma ei läinudki, säilitasin eeslipoisi poosi. Aga see käsutaja ikka väga tahtis vist et ma tuleks, igastahes võttis ta mu koonu pihku ja andis mulle ergutavad vopsud vastu põski. No ma ei tea, mul hakkas tast kahju, et ta arvas, et ma ei liikunud kuna olin tuim. Aga et tal tuju paremaks teha läksin taga kaasa. Ja siis sain varsti Dorise juurde tagasi ja me jooksime ja jooksime ja jooksime :)
Sel päeva tehti ka pilte - nautige ja kuulmiseni :)!!! Piltide eest tänud Signele....
MINA STOIKAS (käsutaja-naine väänas mind)
SIIN MA OOTAN DORISEGA, ET MISKIT TOIMUMA HAKKAKS (KUNA DORISEL ON JALAD ILUSAD JA HARMONEERUVAD MU PEAGA, SIIS JÄTSIMEGI PILDILE AINULT MINU NÄO JA TEMA JALAD)
