Olen juba päris suur poiss ja oskan ka kurja koerahäält teha. Muidugi olen ma hästi kasvatatud ja kurja hält teen harva, võiks isegi öelda, et ainult ekstreemjuhtudel - näiteks siis kui autos sõidan ja mingi kohalik koerapeletis meie auto kõrval patseerib. Maris küll vahel pahandab, et Juss kas sa tahad, et ma kraavi sõidan??!!! Aga no parem auto kraavis kui võõras peletis meie autole liialt lähedal - URR. Aga tegelikult tahtsin ma kirjutada hoopis sellest kui tore asi on suvi ja kui palju toredat selles leidub. Suvi, kes veel ei tea, on soe ja mõnus aeg - peamiselt meeldib mulle see, et Maris saab suviti palju rutem riidesse ja minuga trenni kui talvel. No OK ta kiljub veits rohkem kui talle suurest rõõmust käppadega sülle hüppan, aga ega see mu rõõmu vähenda. Kõige keerulisem soojade ilmade juures on see, et koguaeg on palav. Kretsu nagu väga ei virisenud - tema magas ja pikutas põõsa varjus, ja üldse oli raske aru saada miks tema ei lõõtsuta. Mina lamasin tükk aega keset aeda - ja no võta või jäta, koguaeg on palav. Siis sain nõksule pihta, Kretsu lamas seal kus oli pimedam - ja seal kus on pimedam, seal on ka meeldivalt jahe. Noh nüüd olen selle nõksu ka kätte saanud ja puhkan peamiselt põõsaste all või mujal kus veidi vähem päikest on.Ja siis olen käinud Varblas - seal on nii lahe :) seal on üks suur asi mis loksub ja mis nagu oleks maa ja nagu ei ole ka. See tähendab, et tegelikult on pinnas olemas aga see on ühe asja all. Ja see asi on mõnusalt jahutav ja märg, ainus miinus on see, et kui pea sinna sisse paned, siis ei saa hingata. Käisime nädalavahetusel mitmeid kordi meres (niimoodi Krets seda asja nimetab mis loksub). Kreedo on nii osav, ta oskab meres ujuda ja palli ära tuua. Minu jalad küll kohe ujuda ei osanud, algul üritasin Kretsu ja Marisega kaasa minna nii, et surusin käpad põhja, panin pea vee alla (sest muidu käpad põhja ei ulatunud) toetasin jalad vastu maad ja siis hüppasin õhku. Aga see ei olnud väga meeldiv kui suu , silmad ja kõrvad vett täis läksid. Siis jälgisin veits Kretsut, kes koguaeg suutis pead vee peal hoida aga ikka vees edasi liikus - ja õppisin enam vähem ujumise selgeks. Vahepeal ma ikka veits kipun põhja minema :) aga Maris ütles, et päris hästi tuleb juba välja. Ja vesi on niiiiiiiiiiiiiiiii mõnus - mulle ikka täiega meeldib. Ja siis peale vees käiku mängime Kretsuga Egiptuse orja mängu (v.t allpool olev pilt) - ta küll natuke hammustab mulle auke pea sisse aga no aju tahab ju ka õhku saada, eriti minu väike ja mitte väga käänuderikas kutsikaaju. Egiptuse orja mäng on hästi põnev. Juhised leiad altpoolt:
EGIPTUSE ORJAMÄNG KUTSIKATELE JA KOERTELE:
1. Oota kuni üks koer leiab endale mänguasja või puupulga või käbi või juurika.
2. Lase sellel koeral seda juurikaomamist nautida.
3. Tõmba saba heade kavatsuste märgiks hästi sirgeks, keerga pea veidi viltu ning langeta maa suunas ja siis asu külg ees liginema.
4. Kui juurikaomaniku lõrin muutub liialt pealetükkivaks, peatu hetkeks ja lase välja kutsikaniutsatus.
5. Jätka lähenemist
6.Kui oled juba täitsa lähedal lase ennast üleni kooku ja pane pea küliti vastu maad. Mobiilsuse säilitamise huvides jäta tagumik püsti ja tagajalad sirgu.
7. Sellise käitumise peale võite oodata juurikaomaniku lõrina valjemaks ja ähvardavamaks muutumist. Ignoreerige seda toonimuutust, kuid sirutage keel välja ja üritage lõriseja mokkasid lipitseda.
8. Vahel haarab uriseja su pea lõugade vahele. Jääge liikumatuks aga ärge taganege. Võite teha veel haledamat kutsikahäält.
9. Kui uriseja on lõplikult tüdinud, siis haarake tema nina alt lõrisemist põhjustanud objekt ning liduge turvalisse kaugusse. NB! Alati see ei õnnestu, ka siin toodud illustratiivpildi puhul jäi juurikas tegelikult lõrisejale.
10. Aga homme on uus päev ja uued lõrinad - võitja saab au juurikat närida :)
Siis olen suvega ka muudmoodi osavamaks saanud, nimelt ükspäev käisime Marisega koertepargis ja seal oli selline asi nagu poom. Ega see midagi erilist ei olnud - veidi kitsam kui tänav. Ja Marisel oli hirmsasti vaja, et ma sealt üle läheksin. Aga ausalt - ma tõesti ei viitsinud. Aga ega Maris ka mingi natuke vintske sell pole, ta trügis mu kaks korda üle poomi, kolmas kord vaatasin, et aitab sellest jamast, läksin ise üle poomi nagu normaalsed koerad ikka - ja Maris oli nii õnnelik, ise näost punane ja higine :) aga viskas mulle nutsu ja mängis minuga. Oleks ma seda teadnud, et nii väike asi talle niipalju rõõmu valmistab, oleksin kohe üle poomi läinud, selle asemel, et lasta Marisel end trügida ja lükata. Tore on Marisele rõõmu valmistada :) Krets - nohik nagu ta on - tema jookseb vajadusel ka selgees üle poomi. Mina nii päris ei julge.... huvitav, Krets ise juba täiskasvanud meesterahvas - aga ikka jookseb ja hüppab nagu noor kits. No pole hullu, kui 7-aastane oleks kavatsen ületada poomi esikäppadel - häähhhäähäääää :)))Aga tegelikult on mul hirmus heameel, et mul Kretsu ka olemas on - nii tore on koos Kretsuga oodata kunas oma inimesed töölt tulevad ja meile süüa annavad. Ja Kretsuga on päris põnev ka niisama vestelda, ta on ju inimestega palju kauem koos elanud ja tal on päris häid nõkse. Kuidas muidu selgitada seda, et tema saab alati võileibasid kui küsib, mina jooksen nagu napakas ja istun ja laman - aga ei miskit. Siis tuleb Krets ja lihtsalt saab võileiva mille nimel mina olen kõvasti tööd teinud. Aususe mõttes tuleb lisada, et kui Krets saab võileiba siis saan mina ka alati. Lihtsalt ta on selles võileivasaamises kordi osavam. Aga nüüd lähen ja taastun ujumistundidest ja katsun ennast kuidagi oma suure sõbra külje alla nihverdada - tahaks rahulikult magada aga keegi peab ju mu und vareste ja kasside eest kaitsma :)
Elagu sõbrad ! Teie Juss.
