Miks näitus edutu - aga sellepärast, et mu alalõual oleks parem, kui ta kähku umbes 1 mm veel kasvaks. Kohtunikuhärra mainis, et mul ülehambumus, ja andis hindeks 0-i. Aga see oli ka ainus negatiivne asi kogu ürituse juures, olen kindel et mul alalõug veel kasvueas on ja kui aasta pärast näiteks juhtun kohtunikuhärrat uuesti trehvama, pigistan oma esihambad ta nina ümber kokku, et ta õite lähedalt saaks mu hammast tihedas paigutuses veenduda :) Ehh, ega mul tegelt temaga nii kurje plaane pole. Ja tõsi ta on, et kuigi mulle väga meeldib vahel sellest hambavahest õhku läbi puhuda, peaks ühel täiskasvanud koeral siiski hambad vähe tihedamalt suus istuma :)
Aga tulemusevälistest asjadest näitusel - esiteks oli uus asi see, et kui ringis olin, siis mingi asi paukus. Ja kohtunik jõllitas meid nagu vasikas aiaväravat - no mis ma selle paugu peale tegema oleksin pidanud? Selle kohta puudub mul informatsioon - kuna miskit targemat teha ei olnud, jõllitasin siis tuima näoga talle vastu. Ju tal hakkas piinlik, sest ta käskis kõigil minema liikuda.
Ja siis tuli minu kirjeldusring.
1. Jooks - vanusega hakkab jooksmine mulle järjest rohkem meeldima. No vaadake milline suurepärane jooksusamm :) Fotojäädvustused sellest näitusest kuuluvad autoriõiguste poolest Signele - minu poolvenna omanikule.
2. Edasi tagasi liikumisel käitusin ilusti - vott nii... kohtunikuhärra aga teadis mainida, et ma tagant veidi kitsalt liigun - kui ta teaks mis asjad mul pükste all peidus - siis ta mind sellises jaburuses ei süüdistaks :) kelle süü on siis ikkagi, et ta mu hammmastega nii hoogu läks et pükste sisse unustas vaatamast? Minu süü kindlasti nüüd mitte.
3. Kuigi oli teada, et hinnet ma ei saa, otsustas Maris, et jääme Dorisega trenni mõttes edasi ringi ja teeme ürituse lõpuni kaasa. Ja tegimegi - jaks mul otsa ei lõppenud aga selles suhtes oli liikumisega probleeme, et eesolevad osad koerad liikusid aeglasemalt kui mina - tulemuseks, et Doris mind koguaeg pidurdama pidi - kohtuniku kirjutas, et mul väga hea liikumine olevat. Ja nõustun. Aga ta ei saanud jaburdusteta, lisaks mainis ta ära, et ma eest KITSAS pidavat olema. No ma ei tea, vaadake allolevat pilti, minu arust on mul rindkere nagu õllevaat...
Ja ega siis rohkem suurt miskit teha polnudki. Näitusering oli mulle selleks korraks läbi. Positiivse külje pealt tahaks ära märkida Janeta trehvamise :) oli see vast lahe, tegin oravanägu ajasin kõrvad kikki, lehvitasin saba ja siis kuulsin kuidas Niki omanik Elo minu sabakarvade paigutust naeris. See oli temast väga inetu. Kui üks noorkoer püüab saba kohevamaks kasvatada, siis kohevuse ja vorsti vahepealsel etapil on väga inetu teist narrida. Kuskilt tuleb ju alustada.
Tore oleks kui kogu päev oleks meeldivas meeleolus möödunudki, aga kahjuks see nii ei läinud. Ja süüdi olen seekord mina ise. Nimelt istusime Marisega õhtupoolikul ja vaatasime isaste kasutuklassi kui üks kutsikas, kes meie kõrval istus ja urises, minu juurde tuli. Mulle väikesed kutid meeldivad. Tegin pähe kopraonu näo ja nuusutasin teda, et ta haiget ei saaks. Ja siis juhtus midagi uskumatut - ta üritas mulle hammastega näkku hüpata... ehmatasin, et äkki tegin talle haiget ja taganesin paar sammu. Ta tuli mulle järgi ja üritas uuesti, mille peale otsustasin, et aitab. Paljastasin oma kihvad, et ta näeks kui suur eelis mul kakluses temaga oleks. Marisele see ei meeldinud ja ta tahtis mu eemale tõmmata, aga kuna mul varem taoline kogemus puudub, siis ei pannud ma tähelegi kui olin Marist hammastega käsivarrest rabanud - sellele järgnes Marisepoolne hapnikukraanide sulgemine. Rahunesin pea kohe ja kuigi ka ülejäänud näituse kutsikas meie lähedale istuma jäi, suutsin teda rahulikult edaspidi ignoreerida. Mul väikeseid sõpru otsida vaja ei ole. Mu ema omanikul hoopis toredam väike putukas - suhtlen hoopis temaga. Aga Marise ees oli piinlik .... samas tundub, et tema on minu sõnakuulmatute hammaste suhtes andestavam kui mina ise. Sest no mis koer see oma omanikku hammustab? Peale seda kui Maris mu hapnikukraanid taas lahti keeras suhtus ta minusse rahulikult ja tagasiteel tõi mulle toidukohast ka pool saksapäraselt valmistatud grill-lihast. Edasi ma sellest päevast peale selle, et räme uni oli koguaeg suurt midagi ikka ei mäleta.... Omanikud on head ja õiglased ja andestavad - püüan seda mitte unustada ega kurjasti tarvitada...
