Pooleaastakokkuvõte :) 2010

Marisele on laekunud kaebusi teemal, et minu blogi on nii ammu kaasajastamata... kuna ei ole kombeks vanasid võlgasid uude aastasse kokku võtta, siis teengi kokkuvõttemeili koos lubadusega, et vast on Maris järgmisel aastal usinam :))
Ehk siis mis ma teinud olen.

No kõigepealt tuleks mul mainida, et olen olnud üpris aktiivne. Algas kõik sellega, et olin juunis Balti Siegeril 0-koer. Ja tuleb mainida, et enam-vähem talutavalt mul ka varrukakatse õnnestus. Lühikesele maal olin ma valvamisel paras põrsas ja kõrval mu läpad ka väga käia ei soovinud. Aga Marise maopilgule alludes ma siiski kõrval püsisin, peale anna käsku aga tiirutasin nagu mingi kanapea ümber varrukamehe. No jalad tuleb liikumises hoida, et nad kangeks ei jääks, juhuks kui varrukamees tahab miskit veel üritada???!!!! Maris ei nõustunud mu seisukohaga kuid ta ei saanud ka katse ajal miskit ette võtta (minupoolne õel naer siinkohal). Pikal maal olin tubli kihutasin varrukasse, kuid hoolimata suht korralikust haardest lendasin ma varrukast esimest korda elus lahti. Loomulikult läksin uuesti kinni ja niipalju see asi mind ära ehmatas, et valvamise tegin seekord korraliku. Minu sooritusest allpool ka väike fotojäädvustus (fotograaf Helen Tähve)Peale Balti Siegerit külastasin ka Luigel kõikide tõugude näitust, kus sain hinde hea, ja sellega seoses täidetud ka kriteeriumid aretuskontrollil osalemiseks. On ju eelduseks puusauuring, KK1 koolitustulemus ja näitusehinne. Nüüdseks olin valmis KK1; HD A/B ED 0/0; näitusehinne "hea". Näitusekirjeldusest tahaksin siin ära mainida, et "piisavalt tõuline pea" pani nii mõnegi mu tuttava kulmu kergitama - sest pea on mul enam kui tõuline ja väga uhke... Kindlasti arvasid enamus näitusekülastajaid on napakad kui nägid kui palju Maris mu hinde "hea üle rõõmustas" :) tegin seal stoikat ka pilt all (fotograaf: Signe Shadeiko):

Noh ja siis - 16.09.2010 sooritasingi oma Aretuskontrolli, tulemuseks andis Pr Aliftina Petrova mulle aretusklassi EST-1. Olime väga rahul ja Maris pidas õhtul maha kõva peo. Samal nädalavahetusel tegime Joopi ja Dellaga otsa J-pesakonnaga lahti ka saksa lambakoerte erinäitustel. Sooritasin varrukakatse ning sain ka näituseringi, kus jooksin eeskujulikult Marise jala kõrval :) kahjuks sain hindeks ainult SG, sest ei olnud ma nii ilus ja must ja punane nagu teised kutid. Õeke Janeta osales seekord veel avaklassis - ja sai austustväärt SG1 hinde. Tagant järele palju palju õnne! Aga minu SG hinne Marist väga ei heidutanud, ta oli hoopis rõõmus, et mul varrukakatse õnnestus .... lühikese maa valvamine oli seekord hea - aga pikal maal kehastusin ümber sigakoeraks, kes märatses ja nokkis varruka kallal nagu viimane kaabakas... väike fotojäädvustus mu vägiteost kah! Autoriks jälle Signe Shadeiko, Wundersternide ihufotograaf.Sealt edasi hakkas valmistumine IPO eksamiks, mis pidi toimuma oktoobris. Seoses vanuseliste iseärasustega aga süvenes mu kalduvus varrukameest oma suva järgi närida. Ilmselt seetõttu võttis Maris mu ühe Rootsi kuti juurde seminarile kaasa. See oli päris tegija tüüp ja minus tekkis siiski varrukamehe suhtes piisavalt respekti, et varjeid risteldes mitte "mauh" kohe varrukasse kinni minna. Valvamisi see mees mulle õpetada ei jõudnud...siin siis Pr Livia Kase pildid minust ja Mattiasest, kes mind instrueeris :)

Ja jõudiski kätte BH eksam, mille sooritamisel anti mulle Hr Harald Hohmanni poolt hinnang, et olen ühiskonnakõlbulik - olin rahul ja Maris ka. Alloleval pildil kuulab Maris ilmselt kohtuniku hinnangu seda osa, kus kohtunik kannatlikult selgitab, et ainus elusolend, kellele eksami käigus musi võib anda on kohtunik ise :) (Maris nimelt andis mulle kahe harjutuse vahel kõrvade vahele musi :) - totu siukene)IPO eksam nii hästi ei läinud. Asi algas juba jäljega - kukkusin seal läbi peale seda kui olin teises nurgas korraks jälje kaotanud, ja leidsin selle kohe uuesti. Paraku jälg mille ma leidsin oli järgmise paari esimene sirge. Sellest sain aru, et see 20m nõue 2 jälje vahel ei ole asjata eeskirjades sees. Maris oli pahane, no arusaadav ka, et sellise tobeda kokkusattumuse pärast mitte tulemust saada on nördimapanev. Aga minu vastu oli ta ikka väga hea.

Kuulekus läks üleni metsa - ainus asi kus IPO-1s tulemuse sain oli C-osa 85 punktiga. Aga kasulikke kogemusi sain mina ja sai Maris ka - nüüd tuleb lihtsalt pingutada ja järgmine aasta uuesti proovida.

Ja selle aasta viimane etteaste toimus 14.11.2010 kus läksime Marisega KK-2 proovima. Kokkuvõttes olid kõik kõrvaltvaatajad peale Marise minu soorituses pettunud ja nimetasid seda näiteks täielikuks tsirkuseks....aga õnneks mulle kõrvaltvaatajate hinnangud ei loe, mulle on oluline, mida Maris minust arvab, ja õnneks Marisel mind hetkeseisuga vähemalt maha pole plaanis müüa. :) Kokkuvõttes iseloomustas eksamit minu hea tuju ja täiesti kontrollimatu vimplemine suht suvaliselt elemente sooritades... hindeks sain "rahuldav" ja punkte 71.Rohkem sellest ei kirjutagi - panen siia Livia Kase ja Signe Shadeiko fotosid minu etteastest.Kõrvalkäik tempo vahetustega. Inimrühm (üleval); Liikumiselt "Istu" läks metsa. Lamamine õnnestus (all)

Liikumiselt jäin ka ilusti seisma :)

Aportid Ja siis laekumine aportiga Marise juurde :)

Kohale minekust on Livia teinud hästi ilusa pildi, õnneks pole sealt näha, et ma enne kohale minekut varjest varrukameest otsimas käisin :)

Ja sellega meie eksam lõppeski, järgmine aasta proovin olla tublim, ja Maris lubas sama :)) Ilusat jõulu kallid lugejad ja tegusat 2011 aastat!

Aeg lendab nagu linnutiivul...

... ja tänaseks päevaks olen ma juba 1 aasta ja 9 kuud vana. Seoses kasvanud kohustuste ja suurenenud vanusega, on ka minu elutempo kiiremaks läinud.
Põhilised saavutused, mille üle mul tasub uhke olla.
17.04.2010 korraldas koerteklubi "Articus" aretuskontrolli, kuhu oli vaja ka ühte koera, kes teistele näitaks mismoodi see varrukakatse käima peab.
Kuna ma selleks hetkeks olin nii Vitja kui Marise arvates päris tubli, siis tundus see olevat ideaalne koht vaatamiseks mismoodi ma varrukat teen täiesti uues olukorras. Tavaliselt varrukatrennis oleme me platsil ainult kolmekesi s.o mina, Maris ja Vitja - aga seekord ajas mind natuke segadusse see, et kui läksin varrukasooritust tegema, siis oli terve plats piiratud inimeste ja nende koertega, kes aretuskontrolli sooritada tahtsid. Ja enamus nendest koertest haukus minu sooritusega kaasa. Olgem ausad, kui Vitjat platsil ei oleks olnud, siis oleks ma käinud nendega ilmselt ükshaaval läbirääkimistel selles osas, et pole viisakas haukuda kui teine tööd teeb. Aga seekord oli mul pigem uhke tunne, et kõik koerad varrukat tahtsid, aga mina seda ainsana ampsata sain.
Videot minu sooritusest saate näha siit:

http://www.youtube.com/watch?v=DVNtywWuAhM

Mina olen seal see kõige esimene koer ja hiljem figureerib seal videos ka minu vennake Joop koos oma inimesega, kes edukalt aretuskontrolli läbisid ning aretusklassi EST-1 said.
Aga Marise arvamus minu sooritusest oli:
Kõrvalkäik varjest rünnakul jättis soovida, no ma tegelt ise ka nõustun sellega, sest mul oli NIIIIIIII raske Marise kõrval püsida, kui varjes ootas mind Vitja varrukaga. Aga noh, päris hullu ka ei olnud, sest pool maad püsisin ma kõrval ära, täpselt nii nagu peab. Siis hakkasid jalad oma elu elama ja kuulmine kadus, ja nii ma siiski veidi varem kui Maris lubas, tema kõrvalt varrukasse spurtisin. Mul on kuri kahtlus, et seda varjesse kõndimist hakkame me veel õppima.
Varrukast lahti lasin ma käsu peale ilusti, aga natuke oli mul ikka närvi sees, nii et valvamisel ma siiski näksasin korra Vitja varrukat. Samas oli see mulle ka suhteliselt uus olukord, kuna haukudes valvamist olen ma õppinud vast 2 trenni alles, enne seda valvasin vaikselt. Ma usun, et väikese treenimisega saan ka selle ees valvamise ajal oma hambad niipalju kontrolli alla, et nad ei tiku peale lahtilaskmist varrukat haarama.
Siis läksime pikale maale - see tuli mul paremini välja - Maris lasi mu lahti ja lendasin Vitjale varrukasse. Lahti lasin samuti käsu peale ning peale hetkelist pilku Marise peale alustasin varruka valvamist. Kusjuures imelik, et see pikamaa valvamine isegi parem oli, sest pika maa valvamist ei olnud ma eelnevalt haukudes üldse teinud.... Maris muidugi kartis täiesti asjatult, et ma haukudes nihelema hakkan ja äkki ilusti ei valva. Ma arvan, et ühe koerapoisi kohta võib kogu mu sooritusega enam vähem rahul olla. Parandamisruumi muidugi on - aga hea algus on tehtud...
Siis paar nädalat hiljem lubas Alla mind Marisega KK-1 eksamile. Kusjuures nii ootamatult, et Maris ei suutnud väga närvigi minna :)
Igastahes 11.05.2010 korraldas TSKK KK eksami, kus kohtunikuks Pr Ingrid Hein ja võistlustulle asus ka ekipaaž ametlikus versioonis koerajuht Maris Luberg koeraga Wunderstern Juventus - aga need kes meile pöialt hoidsid, hoidsid seda Marisele ja Jussikesele.
Eksami kulg:
1. Raporteerimine kohtunikule: algas katastroofiliselt, sest just siis kui Maris raporteerima asus, juhtus ühel koerajuhil väike õnnetus ja ta koer tormas mulle näkku. Koer ise mu vastu kuri ei olnud, aga mulle ei meeldi näkku jooksmine tundmatute koerte poolt ilma eelneva tutvusringita. Niisiis tajudes selles pisut ebameeldivat olukorda, ajasin rinna kummi ja oma ilusad valged hambad paljaks ning teatasin sellele koeratipsile, et ta oma käpad mu näoest koristaks. Otseloomulikult ei meeldinud Marisele, et see koer mulle näkku jooksis, aga arusaamatul kombel meeldis talle veel vähem see, kuidas mina käitusin. Igastahes mu hapnikukraanid sulgusid ja ma olin sunnitud rahunema. Meeleolu muidugi langes sellise alanduse peale :( Alla ja kohtunikuproua olid küll minu suhtes mõistvad ja tegid märkuse hoopis ninnajooksja omanikule, ma ei saa aru, miks see Maris siis oma pahameelt hoopis tema peale välja ei elanud...
2. Intsident möödas, läks teine koer püsilamamisse ja mina alustasin skeemi. Maris vaeseke oli nii keskendunud enda rahu säilitamisele, et ta unustas minuga kontaktivõtu. No ega ma väga kontaktialdis ei oleks nii või naa olnud - palav oli, chill oli olla, meel oli veidi mõru sellest marisepoolsest sakutamisest ja kokkuvõttes, kui ma oleks mees, siis oleks ma tol hetkel eelistanud külma õltsi jahutava põõsa varjus. Aga rihmastatud kõrvalkäigu tegin ma ära.
3. Rihmata liikudes istu - sujus hästi kuni Maris minust eemaldus, siis leidsin sobiva hetke olevat jalgu sirutada. Tõusin püsti aga paigalt ei liikunud, kui Maris mu kõrvale tagasi tuli, siis mõistsin tema silmist oma eksimust, ning üritasin asja parandada võttes korrektse algasendi.
Maris sügas mind korra, ja siis tõusis ka mu meeleolu.
4. Liikumiselt lama juurde kutsumisega - sujus viperusteta. Ainus mida ise hiljem mõtlesin oli see, et jäin siiski veidi viltu Marise "Siia" käsku ootama.
5. Barjäär - ohh see oli nüüd küll nali. Esiteks pole ma seda harjutust eriti õppinud - Maris enne eksami algust natuke näitas, et mida teha tuleb. Aga barjäärile minekul ei võtnud ta algasendit ja ta ei suutnud tagasi hoida oma vaimustushüüet kui minimaalselt pingutades barjääri ületasin, siis tulin Marise kõrvale ja võtsin taas algasendi. Maris kiitis mind ja võttis minu suureks rõõmuks...
6. .... APORTi!!!!!! Aporti toomine ise oli Alla kommentaaride kohaselt ilus ja hea tempoga. Ainus asi, et ma startisin enne käsku, noh, me oleme seda käsu ootamist ka veidi vähe harjutanud. Igastahes tuiskasin aportile järele ja tõin selle Marise ette. Sain kõrval käsu..... ja siis tundsin lõhna ühel Marise selja taga asuval murututil, ja kuna põis oli ka selleks hetkeks taas vedelikku kogunud, siis jätsin enne kõrvaletulekut sinna murututile ka oma lõhna. Ega see must väga kena ei olnud, tean isegi.....
7. Kohale saatmise tegin ära mõõdukas tempos kuid korrektselt -Alla veel pabistas, et Maris oma vesti kohamärgina kasutas, sest trennis oleme me alati kotti kasutanud. Aga me olime kodus seda harjutanud just vestiga ja ilusti sujus.

Ja oligi skeemi osas kõik. Läksime püsilamamisse ning see sujus meil viperusteta, ja seda enam on põhjust mul uhkust tunda, et minu nina all tiirutas kogu lamamise aja üks rasvane mesilane. MA VIHKAN MESILASI JA SÖÖN NEID SUURTES KOGUSTES LÕUNAOOTEKS JA ÕHTUSÖÖGIKS!!!!!!! Aga kohusetunnet peab olema - niisiis ei kurvastanud ma Marist ja püsisin ettenähtud aja oma kohal.

Selle päeva töö tulemus:

Wunderstern Juventus KK-1 93 punkti Hinne: väga hea

Ja ega ma rohkem praegu ei jõuagi kirjutada, sest palav on ja ma pean nüüd KK2-ks õppima hakkama :) Ilusat kevadet kõigile :)

Juss

Vabariigi aastapäevad rokivad täiega....

Sellepärast et:

Siis ei lähe Maris tööle ja saab kaua magada;
Minu inimesed ostavad mulle head ja paremat - eile oli selleks mõnus kogus loomaliha krõmpskondiga..mmmmm;
Siis saab metsas päeval jalutamas käia, sest Maris ei pea päeval tööl olema. Eilsest metsaskäigust jäi mulle palju palju muljeid, enamus ainult positiivsed, kuigi tänu osade inimeste hoolimatule suhtumisele algas metsaminek minu ja Marise jaoks natuke stresseerivalt.
Igastahes kuskil 11 paiku hommikul pakkis Maris mu autosse (ohh kuidas mulle mu väike Yaris ikka meeldib, selles sõites saab paljusid lahedaid kohti külastada) ja sõitsime Harku metsa. Parklas oli palju palju autosid - inimesed läksid suusatama, päike siras ja meie ootasime Marisega midagi. Hiljem selgus et Jannet ja Desireed.
Ja siis saabus üks auto, millest lasti välja umbes minusuurune ja must karvane koer. Algselt suhtusin asjasse külmalt, mis mind torgib mingi loom kes ka metsajalutuskäigule on kaasa võetud, mina mängisin Marisega. Noh - aga need inimesed oma koera vist küll ei armasta, sest kõigepealt jäi see koer parklas ühele autole ette, ja mitte midagi ei juhtunud ainult sellepärast et parklas on kiirused väikesed ja auto sai pidama. Aga koera omanik ei teinud sellest välja. Ja siis tuli see koer meie poole, no mis krt! minu Maris, minu Yaris ja minu nuts!!! koorisin siis varrukad üles, lasin välja väga õela lõrina ja olin valmis oma inimeste ja asjade kaitseks korralikku lahingut pidama. Marise vehkimise peale õnneks see koer siiski minuni ei tulnud - jäi nii 20cm minu ninast eemal pidama - aga ära ka ei läinud. Siis sai Maris ka juba väga kurjaks, sest minu lõrisemist vaatas pealt ka selle koera perenaine ja ei teinud taaskord midagi, et see koer meie juurest lahkuks. Maris hüüdis, et kutsuge oma koer nüüd ära ja ka mees kes sama koera pärast pidi autoga seisma jääma küsis kus koera rihm on. Omanik endiselt oma koera minu juurest ära ei kutsunud, ja rihma kohta küsimuse peale vastas "Milleks seda?" No ma ei tahaks küll kuuluda inimesele, kellel ükstaskõik kas ma jään auto alla või satun kaklusse.... ma loodan, et seda koera ootab ees pikk ja õnnelik elu aga ma kahtlustan, et kui need omanikud oma suhtumist ei muuda, ei pruugi see nii minna... aga noh lõpuks nad kadusid metsa teiste suusatajate keskele - koer ikka lahtiselt lippamas.
No ja siis tuli Janne ja tal oli kaasas Desiree - ja meie suundusime ka metsa. Ma algul olin natuke pettunud, et mind rihmast lahti ei lastud. Aga siis kui olime suusaradadest eemaldunud metsavahele, kus oli paks lumi ja mitte ühtegi jalajälge, lasid Maris ja Janne meid Dessiga lahti ja mäng võis alata! :) Lumi oli paks ja joosta oli raske, aga samas oli nii mõnus end lumes rullida ja pead lume sisse peita - ja ega inimestelgi kerge kõndida ei olnud ... aga mmmmmõnus oli... Auh!

Siin pildil teen parasjagu kindlaks, et kui soe lume all on, ja et ega metsafloora selle talve tõttu väga kannatada pole saanud...

Kuigi floora eest tuleb hoolitseda, ei tohi hingamist ka unustada. Siin pildil hapnikupaus...


Siin kinnitame Dessiga keha, et jaksaks edasi möllata. Maris, sul on Jannelt õppida, maiused on metsas elutähtsad! Ma ei usu, et sa oleksid vaimustuses, kui keset jalutuskäiku olen sunnitud endale mõne metslooma toiduks murdma...

Sihitult metsas joosta pole mõtet - siin tegelen ajutööga, et mis edasi teha, kuhu minna...

Rullimisjärgne hingetõmme :)

Weee :) olen nii kiire ja võimas - Dess tuterdab sabas.... aga ei tegelt oli ta ka kiire koer, teed olid kitsad ...

Väss....

Uus aasta ja uued tegemised....

Peale seda kui olin juba natuke harjunud mõttega sellest, et meie majade valvamine on nüüd üksi minu õlgadel - hakkas elu vaikselt uut rutiini võtma. Teengi siinkohal väikese kokkuvõtte sellest, mis siis 2010 aasta algul põnevat on toimunud.
Kes mu allpool olevaid postitusi on lugenud, teab, et minu hambad kasvavad ebaühtlaselt. Kuna võrreldes Tartus toimunud näitusega on mu hambumus paranenud, siis mõtles Maris, et proovib mind uuesti kohtunikule näidata.
Toimus see siis 17.01.2010. Läksin ringi - kuid ka seekord ütles kohtunik, et vahe minu ülemiste ja alumiste hammaste vahel on veidi liiga suur. Mitte palju lubatust üle aga natuke ikka. Ehk siis ära jäi mu etteaste :) - aga see oli ainult üks hetk minu lahedast nädalavahetusest MTÜ Articuse saksa lambakoerte erinäitusel. Nädalavahetus oli külm ja näitus toimus maneežis, olen Marisele ülimalt tänulik, et ta mu siiski kaasa võttis mõlemal päeval. Hästi lahe oli, et ta vahepeal minuga kuulekust tegi ja mul kutsikaid lasi nuuskida - nii tore oli üle pika aja teiste koertega suhelda :))))
Ja mul ei ole absoluutselt mitte midagi Yarise putukas istumise vastu - olen sellega kutsikast saadik harjunud, ja tunnen end seal õite koduselt. Ja seal näitusel oli hästi palju koeri, põhiliselt suhtlesin ma kutsikatega (vaadake allolevat fotoseeriat) - nad on nii pisikesed ja totud. Kõige suuremat rõõmu pakkus mulle üks mäng, kus ma algul lamasin ja lasin kutsikal enda peale ülbelt haukuda ja kui kutsikas piisavalt lähedal, siis kasvasin hästi ruttu hästi suureks s.t tõusin lamamast püsti. Nii äge oli vaadata kuidas need väikesed ülbikud peale seda õite kiirelt palju tagasihoidlikumaks muutusid.

Siin näen lähenemas ühte väikest ja väga bravuurikat loomakest

Siin pildil otustasin kasvada hästi kiiresti hästi suureks :)

Edasi järgnes väga kiire kehakeele muutus eelnevalt väga iseka väikelooma poolt.... mina olin endiselt sõbralikult meelestatud...

Aga uumurisoolikas on mul nagu on ja otsustasin, et kiusan veel veidi, aga siis viis Maris mu maneezi ja mäng jäi katki....

Siin sisenen maneezi ja olen väga huvitatud nendest lõhnadest, mida seal leidub...

Minu rõõmuks oli seal ka kutsikaid, vaatasin huviga nende mänge ja tuvastasin, et nad vajavad pesu. No ma pakun et üks 6 kutsikat pesin küll hoolikalt oma roosa keelega puhtaks - haisesid teised pesematuse järele :) aga Kretsu ju õpetas mind puhas olema ja vajadusel ka teisi puhastama. Seda ma ei unusta... igastahes, väga äge nädalavahetus oli - öösiti magasin nagu nott.

Lisaks natuke mu kooliteest - olen otsustanud, et Maris on ikka lahe. Ja minu arust on ta hakanud ka paremini mängima minuga, igastahes väga põnev on kui ta kas palli või lumetükki või toika või sokipaari või no ükskõik mille, mis lendub kätte võtab. Ma kohe väljun selle peale endast ;) Ja seoses nende ahvatlustega olen õppinud 2 kuut käsku:

1) AUH - mis tähendab, et tuleb haukuda. Ainult, et mul ei tule veel alati ilusat jämedahäälset isase koera haukumist alati välja. Mis tähendab, et mind võib aeg ajalt kuulda kilamas küllaltki peenikese häälega.

2) APORT - seda olin sunnitud õppima, sest Maris keeldus mulle palli enne viskamast, kui seda puidust asja suus ei hoia.

Vaatame mis sellest värgist edasi saab, hetkel olen igastahes väga teadmiste januline ja heameelega õpin asju, mida Maris mulle õpetab. Vahel teen Toidule nalja ka, kui ta käppa küsib, siis ma hoopis haugun :) siis ta naerab, premeerib mind käsu mitte täitmise eest ikkagi ja käsib Marisel mu kõvakettale restarti teha. Igastahes, nagu te aru olete saanud, on minust kujunemas küllalt humoorikas saksa lambakoer....

Muhhaaahhaaaaa - kohtumiseni... ja ärge pahandage kui teile paar krutskit vahepeal viskan...

Olen üksi....

2010 aasta algas enamusele peo ja pillerkaarega, aga meie pere on kurb? Miks? Aga sellepärast et 2009 lõpp tuli meile Kretsu lahkumisega vikerkaare taha... see oli Marise ja teiste inimeste jaoks nii järsk - aga mina teadsin, et Kretsul on paha ja valus, kahjuks ei oska inimesed meie keelt... igastahes, pean nüüd hulka tublimaks saama ja maja valvamise enda peale võtma.

Aga KRETSU, kui sa pilvepiirilt meid vaatad, siis tea, et me ei unusta sind iial... niuts.

IN MEMORIAM

ESTRELLEST KREEDO (03.01.2002 - 28.12.2009)

Koolitatavusest ja asjadest

Tänaseks päevaks olen juba tervelt 14 kuud vana. Ja mulle väga meeldib et Maris minuga päris tihti tarkust taga ajamas käib. Jälge me väga teinud ei ole, aga selle eest jätkame usinalt varrukas ja kuulekuses käimist.

KUULEKUS

Hakkan järjest rohkem nautima selle ilusa kollase palli järel jooksmist, mida Alla Marisel osta soovitas. Kui teha väike kokkuvõte minu kuulekuskoolituse karjäärist, siis tegelikult ega ma Marist väga ei kadesta. Väikese jumbuna olin ma nõus toidu eest surema, ilmselt oli see mingi refleks, mis õdede ja vendadega koos elamisest mulle külge oli jäänud. Peale seda kui oma koju oma inimeste ja oma Kretsu juurde elama asusin hakkas ka mu ahnus jupphaaval kaduma. Ja mingi hetk ei huvitanud see toit mind enam üldse. Siis proovis Maris palliga - noh pallile olen ma alati vastutulelikult nõus järele jooksma, aga niipalju see mind ei huvitanud, et ma selle nimel väga pingutama oleksin nõustunud. Ja siis tuli Marisel puhkus ja paus kuulekuse trennidesse. Ja siis ta tuletas mulle meelde, kui tore asi see toit ikkagi on - nimelt hakkas ta iga õhtusöögiga minult ja Kretsult mingite harjutuste sooritamist nõudma. Oleks siis, et ta oleks ühe "istu" eest andnud terve kausi, aga no ei tema muudkui jupitas ja jupitas... ja ühe kausi nimel pidime päris palju võimlema. Huvitav aga see kasvatas minus respekti toidu suhtes ja nüüd kuulekusetrennis kohale saatmist tehes, valin ma alati toidu palli asemel. Ja kõige lahedam on see, et kohale joostes ootab mind alati veidi toitu koti peal ja kui selle olen pintslisse pannud siis söödab Maris mind alati ka koti seest - seal on siis juba toidukauss krõbinatega.

Muid elemente teen ma pigem palli nimel - ja huvitaval kombel muutub see pall minu jaoks järjest ahvatlevamaks. Palli nimel olen ma valmis - istuma, lamama, kõrval käima - muidugi ka liikumise pealt istuma ja lamama. Lisaks õpin ka sellist käsku nagu "stop"(seisa) - aga see on suht uus asi ja hetkel seisneb selles, et Maris loobib mulle toitu.

VARRUKAS

Ma ei tea kas mulle tundub või see on tõesti nii, aga minu arust hakkavad varrukamehed mingil põhjusel jõhkardiks muutuma. Harjutust alustavab mu varrukamees vaimse vägivallaga, ta ei anna mulle karvavõrdki lootust haaret saada, enne kui ma ilusti ja rütmiliselt ei haugu. No a katsu sa haukuda esimesed haugatused rütmiliselt - mulle ju meeldib varrukaplatsil, lisaks enne rütmilisi haugatusi tuleb häälepaelu soojendada. Niisiis alustan igat varrukatrenni vokaalmeloodiliste huiletega, tehes kindlaks et edasise trenni käigus saan kasutada kõiki hääletooni variatsioone. Kui paelad soojad, asun rütmiliselt haukuma, leian, et rütmi aitab kõige paremini hoida see, kui haukumise taktis esikäppadega vastu maada peksad.

Aga sellesse ma veel suhtuda ei oska, et vanasti olid varrukamehed sellised sõbralikud tegelased kes pluti pluti stiilis minuga hullasid. Viimasel ajal aga on neil miskit viga, karjuvad ja plaksutavad piitsa ja klopivad mingi nuudiga mu turja. Ei saa öelda, et mulle need harjutused seetõttu vähem meeldiksid aga ma kardan, et väga hästi ma neist küll ei arva. OK, klobivad nuudiga turja, ma ei lase ennast sellest häirida. Aga niipalju kui mina olen aru saanud, siis oodatakse, et koerad varrukamehega varruka pärast võitlema peavad. Kuna varrukamees mind viimane trenn nuudiga klohmis ja ilmselgelt palju tugevamini võitles - mõtlesin, et panen siis oma võitlustahtele ka teise käigu sisse. Toetasin oma käpad vastu Vitja tagumikku, pigistasin lõuad kõvemini ümber varruka ja asusin Vitja kätt koos varrukaga tema selja taha kangutama. Mida tegi tema, laksas mulle piitsaga parema käega vastu tagumikku. Mida kuradit - kas ta tõesti lootis, et ma võitlemast loobun? Unistagu edasi. Igastahes mõtlesin, et eks ma siis kobin tema ette tagasi ja jätkan võitlust seal. Asi tasus ära, saingi peale pikemat juramist varruka endale. Olin hirmus uhke. Ja siis tahab mu varrukamees minuga võidu joosta või ma ei tea mis värk see on. Nimelt poeb ta varjess peitu, Maris võtab mul kaelarihmast ja liigume varje poole, siis jookseb varrukamees sealt välja, üritades mu nina eest läbi lipsata. Siiani on see tema jaoks õnnetult lõppenud, s.t iga jumala kord on ta oma varruka minu ilusate valgete hammaste vahele jätnud. Aga müts maha - vintske vennika, iga kord on ta valmis minuga võitlema, kuigi ta pole veel kordagi võitnud.

Varrukas käivad ka mu venna ja õed. Nemad on väga tublid ja neile kaotab Vitja ka iga kord. Joop on tubli, tema haukumine on ikka kõige koeralikum. Della ja Japs - jumal tänatud, et nad ei kuule kuidas ma naeru kätte lämbumas olen kui nad üritavad varrukamehe peale haukuda. Nad vaeseked on nii hasarti täis, et neil ei tule korralikku haukumist peaaegu kunagi välja. Aga noh nad ikkagi õrnem sugu ka, samas ei näe ma põhjust miks nende omanikud minu haukumise kallal norima peaks. Ma vähemalt suudan haukuda, mis siis et teen tenori, mitte baritoni või bassi häält. ;)

Tervislik seisund

Nonii kallid sõbrad, kronoloogilisest järjestusest läheb see jutt nüüd välja, sest tegelikult toimusid need sündmused mida kohe kirjeldama hakkan ikka juba augusti keskpaigas.
Nimelt üllataval kombel ei läinudki Maris ühel neljepäeval tööle. Vaatasin, et misasja ta mökutab, kell muudkui läheneb üheksale ja tema ei liiguta ka mitte. Aga kui liigutama hakkas, meeldisid tema liigutused mulle kohe esimesest silmapilgust. Sest ta liigutas ennast kõigepealt koeramise riietesse, siis paigutas Kretsu aeda ja minu autosse. Lootsin juba, et läheme kuskile platsile hullama, aga sõit ise oli väga lühike ja kulges järjest tihedama asustuse suunas. Lõpuks siis jõudsime ühe maja ette, kus vooris sisse ja välja inimesi ja koeri. Lisaks olid veel maja ees Riina ja Ants ja Joopi omanik Toomas - koos koertega muidugi. Olin suht ära ootaval seisukohal, tänavaääres mind tavaliselt lahti ei lasta ja nii ka seekord. Tiksusime siis seal maja ees rihma otsas. Kuni Joop ja Jabata koos omanikega majja läksid.
Mina niikaua nuhkisin lõhnasid ja üritasin aega sisustada. Siis jäi aga aeda seisma üks naine ühe musta loomaga, kes tahtis ka koer olla. Snautser oli ta nimi. Niikaua kui ta kaugemal passis polnud hullu, piidlesin teda tükk aega ja mõtlesin, et kuidas selline elukas oma tuka alat üldse tema ümber toimuvat näha suudab. Aga siis lähenes ta minust ja mis peamine, Marisest, liiga lähedalt ja siis mu väiksed tublid närvid üles ja nähvasin talle, et loivaku rutem oma kirpudega koos minust ja Marisest kaugemale. Õnneks ta loivaski ja ma ei pidanud pikalt ähvardama, ega see ei oleks vist õnnestunud ka, sest oma sõnumi teise sõna juures tõmbas Maris mul juba esikäpad maast lahti ja hakkas minuga riidlema, et nii ei ole viisakas käituda. No ma tean seda isegi, aga oma kirpe teiste koerte juurest mööda jalutada ju ka ei ole!!!!
Siis tuli Jeta, hullasin temaga veidi ja siis viidi meid koos Jetaga samasse kohta kus Joop ja Japs ka käisid. Joop tuli majast välja uimane nagu porikärbes, mind ajas kohe naerma. Kuni selle hetkeni kui peale süsti tundsin, et hirrmus uni on kallal. Toetasin end vastu Marist ja katsusin üleval olla, aga seekord oli Unemati tugevam ja jäin magama nagu könn. Mis minuga vahepeal toimus, ei oska öelda, järgmine asi mida mäletan on see, et kuulsin kuskilt kaugelt Marise häält ja oma pilukil silmade vahelt nägin, et lamasin täiesti ebaväärikalt mingis koridoris. Maris oli NIII RÕÕMUS kui ma ärkasin. Aga see oli imelik uni, sest aega läks veel kõvasti enne kui ma omale jalad alla suutsin ajada ja jälle õue tuigerdada. Siis pani Maris mu autosse tuttu ja ise jäi Della omaniku järgi ootama. Magada oli mõnus, sedaenam, et kõrv mul ka niikuinii kipitas veits.
Mis me seal majas tegime ma ei teagi, igal juhul nädal hiljem sain teada, et nii mu küünanukid kui puusad said endale selle ürituse käigus nimed - eks nad meid sellepärast magama uinutasidki, et me ei ei saaks vastu rääkida nimede panekul. Ega see inimestekamp päris normaalne nüüd küll ei ole, OK puusadele sai nimeks Aa ja Be aga küünarnukkidele pandi mõlemale nimeks Null.
Ehk siis nüüd käivad muga kaasas tegelased Aa Be ja Null ja Null - loodan südamest et mul kunagi kumbagi Nulli poole eraldi pöörduda ei tule, ma ei kujuta ette kuidas ma neile selgeks teen kummale mu pöördumine suunatus on.

Igastahes nüüd on igal pool minu nime taga alltoodud kujul märked:

Wunderstern Juventus
HD B/A ED 0/0

Juhuuuuuu!!!! vist...