No enne põle koera näinud vä.....?? Näitustest - shmäitustest....

Nonii, nüüd on siis selge miks Doris aeg ajalt mu rihma külge kinnitub ja mu Marisest eemale tirib. Näituste tarbeks. Siinkohal pean vajalikuks mainida, et ma sugugi seda kenaks käitumiseks ei pea. Mis mõttes ma pean mitteomainimesega kaasa minema? Mina selliseid igamehekoeri ei talu. Minu suur eeskuju siinkohal on Kretsu, kes oma marisekülgekleepumisvõimega on midagi harukordset. Pole tal mingi probleem absoluutselt teisi eirata kui Maris silmapiiril terendab, samamoodi satun ma Varblas mere poole jalutades tavaliselt kellegi teise rihma otsa - sest Krets lihtsalt ei liigu muud moodi rihma otsas - ainult siis kui ta Marise käes on. Kui ei ole, siis poeb rihmast välja ja kleepub Marise jala külge. Aga nüüd kaldun teemast kõrvale - ehk siis näitused.

Noh vaikselt oleme ju Marise ja Dorisega näituseks valmistunud juba ammu. Aga asi läks intensiivsemaks pärast seda kui DORIS!!! mind ükskord kammis hirmsasti varrukaplatsil ja siis Maris mind aias pesi - aiakastmisvoolikust tuleva külma veega. Hähähähhääää - no loodame et ta sai õppetunni, et kutsikaid ei piinata külma veega. Kutsikaid tuleb nunnutada, peale minu etteastet näituasel jäime Kretsuga kahekesi koju - ja ma tegin sellele voolikuotsikul 1:0 - igastahes, sellest sinisest otsikust mind enam ei pritsita muhhahhaaaaa (see on õel naer kui keegi veel aru ei saanud). Aga jällem ma kaldun kõrvale - kui olin pestud, k****d, kammitud, siis pakkis Maris mu Yarisesse ja sõit läks lahti. Jürisse siis. Ilm oli õnneks juba hommikul nii palav, et Maris mind autosse ei jätnudki. Nii saingi temaga koos mööda platsi ringi tuterdada. Ja minu üllatuseks selgus, et kõik koerad ei olegi sõbralikud????!!!!! Ühel naisel oli kaasas üks Kata - ilus modellimõõtudega emane koerlane. Lähenesin talle oma parima täiskasvanud isase ilmsega aga sain ainult mokkade krussitamise osaliseks. Ja siis avastasin, et olen keevavereline. Selgitasin talle aktiivselt, et ei tasu selline pipar olla, et alla aastased sakslasepoisid ei saagi väga isased olla, et neil pole olnud piisavalt aega musklit ja karva kasvatada, aga et süda on mul hea. Teda ei huvitanud - noh mind ka mitte. Lahkusin sellest seltskonnast.

Maris parkis oma tooli ringi äärde, võttis kotist mingi jälkuse ja vurtsutas seda mu karva peale (Doris laekus ka vahepeal ja hoidis mind kuni Maris toimetas) - ja siis sain endale pisikese inimsõbra - kes minu juures istus ja minu ilusaid silmi ja sooja südant hinnata oskas - erinevalt nendest mannekeen-emaskoertest. Tal oli naljakas lõhn - nagu oleks väike kutsikas ja õrnake - aga nagu ei ole ka. Hiljem selgus, et tegemist ei olnudki kutsikalõhnaga, sest lõhn kadus kui inimsõbra ema talle uued mähkmed pani. Igastahes ei lõhnanud ta peale seda enam pooltki nii huvitavalt. Aga armas väike olevus oli ta ikka ja istus veel tükk aega mu juures.

Krt näitusest pidin kirjutama....

Ja siis jõudis kätte aeg kui Doris mu ringi viis. Ringis oli 5 koera - mina muidugi kõige suurem ja ilusam. Ja siis kõndisime kõik koos, aga mängida ei lastud. Igal koeral oli omadoris ka taga ja rihm küljes. Eks see veits imelik olukord oli, aga otsustasin käituda ja vaadata mis saab.

Ringis liikusime nii...

Siis mingi mees mõõtis mind mingi raudkaadervärgiga ja siis seisin natuke - õigemini minu 3 jalga püsisid paigal aga neljas vedrutas ja keeldus püsimast seal kuhu Doris selle paigutas. Noh aususe mõttes pean ma mainima, et kõiki koeri torgiti seal ringis ühtemoodi - kui torkimine läbi, siis kutsuti meid jälle ringi. Ringi kutsuti mind viimasena. Mind see väga ei heidutanud, ongi hea, ei pea üle õla passima, et mis see tagumine koer teeb. Ja siis järsku sundis Doris mind peale mehe märguannet eesolevast koerast mööda jooksma. Väga ebaviisakas temast, aga mis mul üle jäi. Ise kahtlustan, et selles ettejooksmises oli süüdi ka vedrutav jalg - et see vedrutas liikumise ajal ka kohtuniku jaoks piisavalt hästi :) Siis tegime Dorisega ühe kiirema ringi ka ja siis hakkas kohtunik meid kirjeldama - päris uhke oli vaadata et vennake Joop oli kõige esimene ja kõige uhkem - ikkagi veri on paksem kui vesi.

Aga kohtunik Saksamaalt - Hr Hans-Peter Schweimer ütles minu kohta nii:

"11,5 monate, gross, gut mittel kräftig, gute Widerrist, gerade Rücken, Kruppe sollte länger sein, zeigt sich abschüssig, Oberarm sollte länger sein und deutlich schräger liegen, sehr gute Hinterhand Winkelungen, noch fehlende Brusttiefe, zeigt raum-schaffende Gänge mit wirksam Nachschub, Vortritt sollte freier sein"

Vabatõlkes siis midagi selles stiilis:

"11,5 kuud, suur, hea keskmise võimsusega, hea turi, sirge selg, laudjas järsk, mis võiks pikem olla. Õlavars võiks olla pikem ning on veidi püstine. Väga head taganurgad, rinnakorv võiks olla sügavam, näitabvõimsat liikumist hea tagajalatõukega, esijalasamm võiks vabam olla."

See selleks - mina olen oma tagumiku ja õlgadega rahul ja ka olemasoleva esijalasammuga saan suurepäraselt hakkama. Samamoodi tahaksin ära märkida, et mitte liiga sügav rinnakorv annab talvel hea võimaluse palju erksamalt üle suurte lumehangede hüpelda... Aga ilm oli ilus Maris ja Doris käitusid hästi ja Yaris viis mind õhtuks Kretsu juurde :)

Aitähh Doris... :) teinekord jälle...