Tänaseks päevaks olen juba tervelt 14 kuud vana. Ja mulle väga meeldib et Maris minuga päris tihti tarkust taga ajamas käib. Jälge me väga teinud ei ole, aga selle eest jätkame usinalt varrukas ja kuulekuses käimist.
KUULEKUS
Hakkan järjest rohkem nautima selle ilusa kollase palli järel jooksmist, mida Alla Marisel osta soovitas. Kui teha väike kokkuvõte minu kuulekuskoolituse karjäärist, siis tegelikult ega ma Marist väga ei kadesta. Väikese jumbuna olin ma nõus toidu eest surema, ilmselt oli see mingi refleks, mis õdede ja vendadega koos elamisest mulle külge oli jäänud. Peale seda kui oma koju oma inimeste ja oma Kretsu juurde elama asusin hakkas ka mu ahnus jupphaaval kaduma. Ja mingi hetk ei huvitanud see toit mind enam üldse. Siis proovis Maris palliga - noh pallile olen ma alati vastutulelikult nõus järele jooksma, aga niipalju see mind ei huvitanud, et ma selle nimel väga pingutama oleksin nõustunud. Ja siis tuli Marisel puhkus ja paus kuulekuse trennidesse. Ja siis ta tuletas mulle meelde, kui tore asi see toit ikkagi on - nimelt hakkas ta iga õhtusöögiga minult ja Kretsult mingite harjutuste sooritamist nõudma. Oleks siis, et ta oleks ühe "istu" eest andnud terve kausi, aga no ei tema muudkui jupitas ja jupitas... ja ühe kausi nimel pidime päris palju võimlema. Huvitav aga see kasvatas minus respekti toidu suhtes ja nüüd kuulekusetrennis kohale saatmist tehes, valin ma alati toidu palli asemel. Ja kõige lahedam on see, et kohale joostes ootab mind alati veidi toitu koti peal ja kui selle olen pintslisse pannud siis söödab Maris mind alati ka koti seest - seal on siis juba toidukauss krõbinatega.
Muid elemente teen ma pigem palli nimel - ja huvitaval kombel muutub see pall minu jaoks järjest ahvatlevamaks. Palli nimel olen ma valmis - istuma, lamama, kõrval käima - muidugi ka liikumise pealt istuma ja lamama. Lisaks õpin ka sellist käsku nagu "stop"(seisa) - aga see on suht uus asi ja hetkel seisneb selles, et Maris loobib mulle toitu.
VARRUKAS
Ma ei tea kas mulle tundub või see on tõesti nii, aga minu arust hakkavad varrukamehed mingil põhjusel jõhkardiks muutuma. Harjutust alustavab mu varrukamees vaimse vägivallaga, ta ei anna mulle karvavõrdki lootust haaret saada, enne kui ma ilusti ja rütmiliselt ei haugu. No a katsu sa haukuda esimesed haugatused rütmiliselt - mulle ju meeldib varrukaplatsil, lisaks enne rütmilisi haugatusi tuleb häälepaelu soojendada. Niisiis alustan igat varrukatrenni vokaalmeloodiliste huiletega, tehes kindlaks et edasise trenni käigus saan kasutada kõiki hääletooni variatsioone. Kui paelad soojad, asun rütmiliselt haukuma, leian, et rütmi aitab kõige paremini hoida see, kui haukumise taktis esikäppadega vastu maada peksad.
Aga sellesse ma veel suhtuda ei oska, et vanasti olid varrukamehed sellised sõbralikud tegelased kes pluti pluti stiilis minuga hullasid. Viimasel ajal aga on neil miskit viga, karjuvad ja plaksutavad piitsa ja klopivad mingi nuudiga mu turja. Ei saa öelda, et mulle need harjutused seetõttu vähem meeldiksid aga ma kardan, et väga hästi ma neist küll ei arva. OK, klobivad nuudiga turja, ma ei lase ennast sellest häirida. Aga niipalju kui mina olen aru saanud, siis oodatakse, et koerad varrukamehega varruka pärast võitlema peavad. Kuna varrukamees mind viimane trenn nuudiga klohmis ja ilmselgelt palju tugevamini võitles - mõtlesin, et panen siis oma võitlustahtele ka teise käigu sisse. Toetasin oma käpad vastu Vitja tagumikku, pigistasin lõuad kõvemini ümber varruka ja asusin Vitja kätt koos varrukaga tema selja taha kangutama. Mida tegi tema, laksas mulle piitsaga parema käega vastu tagumikku. Mida kuradit - kas ta tõesti lootis, et ma võitlemast loobun? Unistagu edasi. Igastahes mõtlesin, et eks ma siis kobin tema ette tagasi ja jätkan võitlust seal. Asi tasus ära, saingi peale pikemat juramist varruka endale. Olin hirmus uhke. Ja siis tahab mu varrukamees minuga võidu joosta või ma ei tea mis värk see on. Nimelt poeb ta varjess peitu, Maris võtab mul kaelarihmast ja liigume varje poole, siis jookseb varrukamees sealt välja, üritades mu nina eest läbi lipsata. Siiani on see tema jaoks õnnetult lõppenud, s.t iga jumala kord on ta oma varruka minu ilusate valgete hammaste vahele jätnud. Aga müts maha - vintske vennika, iga kord on ta valmis minuga võitlema, kuigi ta pole veel kordagi võitnud.
Varrukas käivad ka mu venna ja õed. Nemad on väga tublid ja neile kaotab Vitja ka iga kord. Joop on tubli, tema haukumine on ikka kõige koeralikum. Della ja Japs - jumal tänatud, et nad ei kuule kuidas ma naeru kätte lämbumas olen kui nad üritavad varrukamehe peale haukuda. Nad vaeseked on nii hasarti täis, et neil ei tule korralikku haukumist peaaegu kunagi välja. Aga noh nad ikkagi õrnem sugu ka, samas ei näe ma põhjust miks nende omanikud minu haukumise kallal norima peaks. Ma vähemalt suudan haukuda, mis siis et teen tenori, mitte baritoni või bassi häält. ;)
No comments:
Post a Comment