Vabariigi aastapäevad rokivad täiega....

Sellepärast et:

Siis ei lähe Maris tööle ja saab kaua magada;
Minu inimesed ostavad mulle head ja paremat - eile oli selleks mõnus kogus loomaliha krõmpskondiga..mmmmm;
Siis saab metsas päeval jalutamas käia, sest Maris ei pea päeval tööl olema. Eilsest metsaskäigust jäi mulle palju palju muljeid, enamus ainult positiivsed, kuigi tänu osade inimeste hoolimatule suhtumisele algas metsaminek minu ja Marise jaoks natuke stresseerivalt.
Igastahes kuskil 11 paiku hommikul pakkis Maris mu autosse (ohh kuidas mulle mu väike Yaris ikka meeldib, selles sõites saab paljusid lahedaid kohti külastada) ja sõitsime Harku metsa. Parklas oli palju palju autosid - inimesed läksid suusatama, päike siras ja meie ootasime Marisega midagi. Hiljem selgus et Jannet ja Desireed.
Ja siis saabus üks auto, millest lasti välja umbes minusuurune ja must karvane koer. Algselt suhtusin asjasse külmalt, mis mind torgib mingi loom kes ka metsajalutuskäigule on kaasa võetud, mina mängisin Marisega. Noh - aga need inimesed oma koera vist küll ei armasta, sest kõigepealt jäi see koer parklas ühele autole ette, ja mitte midagi ei juhtunud ainult sellepärast et parklas on kiirused väikesed ja auto sai pidama. Aga koera omanik ei teinud sellest välja. Ja siis tuli see koer meie poole, no mis krt! minu Maris, minu Yaris ja minu nuts!!! koorisin siis varrukad üles, lasin välja väga õela lõrina ja olin valmis oma inimeste ja asjade kaitseks korralikku lahingut pidama. Marise vehkimise peale õnneks see koer siiski minuni ei tulnud - jäi nii 20cm minu ninast eemal pidama - aga ära ka ei läinud. Siis sai Maris ka juba väga kurjaks, sest minu lõrisemist vaatas pealt ka selle koera perenaine ja ei teinud taaskord midagi, et see koer meie juurest lahkuks. Maris hüüdis, et kutsuge oma koer nüüd ära ja ka mees kes sama koera pärast pidi autoga seisma jääma küsis kus koera rihm on. Omanik endiselt oma koera minu juurest ära ei kutsunud, ja rihma kohta küsimuse peale vastas "Milleks seda?" No ma ei tahaks küll kuuluda inimesele, kellel ükstaskõik kas ma jään auto alla või satun kaklusse.... ma loodan, et seda koera ootab ees pikk ja õnnelik elu aga ma kahtlustan, et kui need omanikud oma suhtumist ei muuda, ei pruugi see nii minna... aga noh lõpuks nad kadusid metsa teiste suusatajate keskele - koer ikka lahtiselt lippamas.
No ja siis tuli Janne ja tal oli kaasas Desiree - ja meie suundusime ka metsa. Ma algul olin natuke pettunud, et mind rihmast lahti ei lastud. Aga siis kui olime suusaradadest eemaldunud metsavahele, kus oli paks lumi ja mitte ühtegi jalajälge, lasid Maris ja Janne meid Dessiga lahti ja mäng võis alata! :) Lumi oli paks ja joosta oli raske, aga samas oli nii mõnus end lumes rullida ja pead lume sisse peita - ja ega inimestelgi kerge kõndida ei olnud ... aga mmmmmõnus oli... Auh!

Siin pildil teen parasjagu kindlaks, et kui soe lume all on, ja et ega metsafloora selle talve tõttu väga kannatada pole saanud...

Kuigi floora eest tuleb hoolitseda, ei tohi hingamist ka unustada. Siin pildil hapnikupaus...


Siin kinnitame Dessiga keha, et jaksaks edasi möllata. Maris, sul on Jannelt õppida, maiused on metsas elutähtsad! Ma ei usu, et sa oleksid vaimustuses, kui keset jalutuskäiku olen sunnitud endale mõne metslooma toiduks murdma...

Sihitult metsas joosta pole mõtet - siin tegelen ajutööga, et mis edasi teha, kuhu minna...

Rullimisjärgne hingetõmme :)

Weee :) olen nii kiire ja võimas - Dess tuterdab sabas.... aga ei tegelt oli ta ka kiire koer, teed olid kitsad ...

Väss....

Uus aasta ja uued tegemised....

Peale seda kui olin juba natuke harjunud mõttega sellest, et meie majade valvamine on nüüd üksi minu õlgadel - hakkas elu vaikselt uut rutiini võtma. Teengi siinkohal väikese kokkuvõtte sellest, mis siis 2010 aasta algul põnevat on toimunud.
Kes mu allpool olevaid postitusi on lugenud, teab, et minu hambad kasvavad ebaühtlaselt. Kuna võrreldes Tartus toimunud näitusega on mu hambumus paranenud, siis mõtles Maris, et proovib mind uuesti kohtunikule näidata.
Toimus see siis 17.01.2010. Läksin ringi - kuid ka seekord ütles kohtunik, et vahe minu ülemiste ja alumiste hammaste vahel on veidi liiga suur. Mitte palju lubatust üle aga natuke ikka. Ehk siis ära jäi mu etteaste :) - aga see oli ainult üks hetk minu lahedast nädalavahetusest MTÜ Articuse saksa lambakoerte erinäitusel. Nädalavahetus oli külm ja näitus toimus maneežis, olen Marisele ülimalt tänulik, et ta mu siiski kaasa võttis mõlemal päeval. Hästi lahe oli, et ta vahepeal minuga kuulekust tegi ja mul kutsikaid lasi nuuskida - nii tore oli üle pika aja teiste koertega suhelda :))))
Ja mul ei ole absoluutselt mitte midagi Yarise putukas istumise vastu - olen sellega kutsikast saadik harjunud, ja tunnen end seal õite koduselt. Ja seal näitusel oli hästi palju koeri, põhiliselt suhtlesin ma kutsikatega (vaadake allolevat fotoseeriat) - nad on nii pisikesed ja totud. Kõige suuremat rõõmu pakkus mulle üks mäng, kus ma algul lamasin ja lasin kutsikal enda peale ülbelt haukuda ja kui kutsikas piisavalt lähedal, siis kasvasin hästi ruttu hästi suureks s.t tõusin lamamast püsti. Nii äge oli vaadata kuidas need väikesed ülbikud peale seda õite kiirelt palju tagasihoidlikumaks muutusid.

Siin näen lähenemas ühte väikest ja väga bravuurikat loomakest

Siin pildil otustasin kasvada hästi kiiresti hästi suureks :)

Edasi järgnes väga kiire kehakeele muutus eelnevalt väga iseka väikelooma poolt.... mina olin endiselt sõbralikult meelestatud...

Aga uumurisoolikas on mul nagu on ja otsustasin, et kiusan veel veidi, aga siis viis Maris mu maneezi ja mäng jäi katki....

Siin sisenen maneezi ja olen väga huvitatud nendest lõhnadest, mida seal leidub...

Minu rõõmuks oli seal ka kutsikaid, vaatasin huviga nende mänge ja tuvastasin, et nad vajavad pesu. No ma pakun et üks 6 kutsikat pesin küll hoolikalt oma roosa keelega puhtaks - haisesid teised pesematuse järele :) aga Kretsu ju õpetas mind puhas olema ja vajadusel ka teisi puhastama. Seda ma ei unusta... igastahes, väga äge nädalavahetus oli - öösiti magasin nagu nott.

Lisaks natuke mu kooliteest - olen otsustanud, et Maris on ikka lahe. Ja minu arust on ta hakanud ka paremini mängima minuga, igastahes väga põnev on kui ta kas palli või lumetükki või toika või sokipaari või no ükskõik mille, mis lendub kätte võtab. Ma kohe väljun selle peale endast ;) Ja seoses nende ahvatlustega olen õppinud 2 kuut käsku:

1) AUH - mis tähendab, et tuleb haukuda. Ainult, et mul ei tule veel alati ilusat jämedahäälset isase koera haukumist alati välja. Mis tähendab, et mind võib aeg ajalt kuulda kilamas küllaltki peenikese häälega.

2) APORT - seda olin sunnitud õppima, sest Maris keeldus mulle palli enne viskamast, kui seda puidust asja suus ei hoia.

Vaatame mis sellest värgist edasi saab, hetkel olen igastahes väga teadmiste januline ja heameelega õpin asju, mida Maris mulle õpetab. Vahel teen Toidule nalja ka, kui ta käppa küsib, siis ma hoopis haugun :) siis ta naerab, premeerib mind käsu mitte täitmise eest ikkagi ja käsib Marisel mu kõvakettale restarti teha. Igastahes, nagu te aru olete saanud, on minust kujunemas küllalt humoorikas saksa lambakoer....

Muhhaaahhaaaaa - kohtumiseni... ja ärge pahandage kui teile paar krutskit vahepeal viskan...