Siis ei lähe Maris tööle ja saab kaua magada;
Minu inimesed ostavad mulle head ja paremat - eile oli selleks mõnus kogus loomaliha krõmpskondiga..mmmmm;
Siis saab metsas päeval jalutamas käia, sest Maris ei pea päeval tööl olema. Eilsest metsaskäigust jäi mulle palju palju muljeid, enamus ainult positiivsed, kuigi tänu osade inimeste hoolimatule suhtumisele algas metsaminek minu ja Marise jaoks natuke stresseerivalt.
Igastahes kuskil 11 paiku hommikul pakkis Maris mu autosse (ohh kuidas mulle mu väike Yaris ikka meeldib, selles sõites saab paljusid lahedaid kohti külastada) ja sõitsime Harku metsa. Parklas oli palju palju autosid - inimesed läksid suusatama, päike siras ja meie ootasime Marisega midagi. Hiljem selgus et Jannet ja Desireed.
Ja siis saabus üks auto, millest lasti välja umbes minusuurune ja must karvane koer. Algselt suhtusin asjasse külmalt, mis mind torgib mingi loom kes ka metsajalutuskäigule on kaasa võetud, mina mängisin Marisega. Noh - aga need inimesed oma koera vist küll ei armasta, sest kõigepealt jäi see koer parklas ühele autole ette, ja mitte midagi ei juhtunud ainult sellepärast et parklas on kiirused väikesed ja auto sai pidama. Aga koera omanik ei teinud sellest välja. Ja siis tuli see koer meie poole, no mis krt! minu Maris, minu Yaris ja minu nuts!!! koorisin siis varrukad üles, lasin välja väga õela lõrina ja olin valmis oma inimeste ja asjade kaitseks korralikku lahingut pidama. Marise vehkimise peale õnneks see koer siiski minuni ei tulnud - jäi nii 20cm minu ninast eemal pidama - aga ära ka ei läinud. Siis sai Maris ka juba väga kurjaks, sest minu lõrisemist vaatas pealt ka selle koera perenaine ja ei teinud taaskord midagi, et see koer meie juurest lahkuks. Maris hüüdis, et kutsuge oma koer nüüd ära ja ka mees kes sama koera pärast pidi autoga seisma jääma küsis kus koera rihm on. Omanik endiselt oma koera minu juurest ära ei kutsunud, ja rihma kohta küsimuse peale vastas "Milleks seda?" No ma ei tahaks küll kuuluda inimesele, kellel ükstaskõik kas ma jään auto alla või satun kaklusse.... ma loodan, et seda koera ootab ees pikk ja õnnelik elu aga ma kahtlustan, et kui need omanikud oma suhtumist ei muuda, ei pruugi see nii minna... aga noh lõpuks nad kadusid metsa teiste suusatajate keskele - koer ikka lahtiselt lippamas.
No ja siis tuli Janne ja tal oli kaasas Desiree - ja meie suundusime ka metsa. Ma algul olin natuke pettunud, et mind rihmast lahti ei lastud. Aga siis kui olime suusaradadest eemaldunud metsavahele, kus oli paks lumi ja mitte ühtegi jalajälge, lasid Maris ja Janne meid Dessiga lahti ja mäng võis alata! :) Lumi oli paks ja joosta oli raske, aga samas oli nii mõnus end lumes rullida ja pead lume sisse peita - ja ega inimestelgi kerge kõndida ei olnud ... aga mmmmmõnus oli... Auh!
Siin pildil teen parasjagu kindlaks, et kui soe lume all on, ja et ega metsafloora selle talve tõttu väga kannatada pole saanud...
Kuigi floora eest tuleb hoolitseda, ei tohi hingamist ka unustada. Siin pildil hapnikupaus...
Siin kinnitame Dessiga keha, et jaksaks edasi möllata. Maris, sul on Jannelt õppida, maiused on metsas elutähtsad! Ma ei usu, et sa oleksid vaimustuses, kui keset jalutuskäiku olen sunnitud endale mõne metslooma toiduks murdma...
Sihitult metsas joosta pole mõtet - siin tegelen ajutööga, et mis edasi teha, kuhu minna...
Rullimisjärgne hingetõmme :)
Weee :) olen nii kiire ja võimas - Dess tuterdab sabas.... aga ei tegelt oli ta ka kiire koer, teed olid kitsad ...
Väss.... 
No comments:
Post a Comment