Mina ja minu kari

Tere,

Mina olen Juss. Ilus nimi kas pole, mõned küll väidavad, et mu nimi peaks vähe uhkem olema - aga ma ei ole nõus. Selle Jussi selgeks saamisegagi oli üks igavene jama. Nii et unistage edasi Jussina ma sündisin ja Jussiks ma jään.

Siia ilma sündisin ma 10.08.2008 esimesena oma õdedest ja vendadest, lisaks mulle tulid ilmale ka Jabata, Jadell, Janeta ja Joop. Joop muidugi pidi asja põnevaks tegema ja keeldus pikka aega nina välja pistmast. Mulle see meeldis - sest niipalju kui ma oma elust emaga mäletan, oli tal kogu aeg vähe piima, ja õdede-vendadega käis mul pidevalt võidutrügimine et kõht ikka täis saaks. Nii et sel ajal kui Joop jonnis tankisin ma ennast ilmselt emapiimaga :) Ega ma väga palju sellest ajast ei mäleta, olen oma uue karja juures juba 24.10.2008 ja mu elus on niipalju põnevat, et elu esimeste kuude detailid hakkavad ununema. Igastahes kui sündisin, siis välja nägin ma selline

Suhteliselt mõttetu jubin selle pildi järgi. Aga tegelikult olen ma päris tegija. Oskan juba maja valvata ja iseseisvalt voodite peale hüpata. Aga põhitegevus on siiski maja valvamine koos Kretsuga.

Kretsu on meie maja teine koer, tema järgi ma selle blogigagi alustasin - Kretsu blogi saate vaadata siit: http://kretsumotted.blogspot.com/

Kui ma päris õigesti mäletan, siis algul oli see Kretsu ikka päris hirmuäratav elukas, ja ega ma temaga eriliselt sooje suhteid arendada ei tahtnud - paar korda enne kui oma uude koju tulin toodi mulle Kretsut näha. Ta oli ikka rämesuur ja tundus ohtlik ka - kusjuures ma ei saa isegi aru miks mulle nii tundus, äkki sellest, et ma olin vist ise palju väiksem? All siis pilt sellest ajast kui Maris (minu põhiinimene) mind lihtsalt vaatamas käis. Kui ma võrdlen neid kohti kuhu ma varem mahtusin ja neid kuhu ma nüüd mahun, siis olen vist kasvanud küll...

Ma ei teagi, miks Maris just minu välja valis - ta käis meid mitu korda vaatamas - ilmselt oli see minu tark pilk ja armsad silmad, mis Marise südame võitsid. Igastahes vahepeal hakkasin ma juba veidi pabistama, kui mu õed ja vend uutesse kodudesse läksid ja mina lõpuks koos Jabataga kahekesi jäin.

Aga siis oktoobri lõpul tuli Maris mulle ühel pimedal õhtul järele. Kuigi Maris oli mind varem ka vaatamas käinud ja hakkliha mulle sisse söötnud, ei olnud ma just õnnelik kui ta mu Yarisesse pakkis ja mind kodu poole hakkas sõidutama. Käitusin nagu iga endast ja vabadusest lugupidav kutsikas ja terve tee kodu poole kraapisin ma autoaknaid, huilgasin ja ronisin mööda autot ringi. Lõpuks tõstis Maris mu enda sülle ja nii me siis Nõmme tee poole sõitsime - Maris roolis ja mina tema süles.

Nõmme teel meeldis mulle kohe rohkem kui autos, esiteks, seal ei mürisenud ja seal olid toidulõhnad. Ja siis viidi mind aeda, kus oli Kretsu. Esimesed 5 minutit pidasin ma igastahes paremaks Marise jala juures istuda - hiljem juba arvasin, et ega Kretsu sabas sörkimine ka väga ohtlik vast ole. Siis läksime tuppa, kus mulle anti süüa ja sügati - ja varsti oli tuduaeg. Olin väga vapper ja magasin oma puuris, kuhu mulle oli pandud oma ase ja vana diivanipadi, poole ööni. Siis andsin märku, et aeg oleks pissile minna. Maris viiski mu aeda kus sain põie mõnuga ära tühjendada - ja siis läksin vutt-vutt tuttu tagasi.

Edasisi päevi ma nii detailselt ei mäleta, aga seda võin ma küll öelda, et kuigi Kretsu on suur ja näitab hambaid ja möriseb - on ta ikkagi mu kõige suurem sõber :) Me mängime temaga koos maadlemist ja nutsu sikutamist ja seda mängu et ta mu pea hambusse võtab ja seda närib; siis lakub ta mu tavaliselt puhtaks ja siis jääme koos magama. Pildil mina Kretsuga mängimas.Kuigi ema juurest on ikka kurb lahkuda, on ka päris oma inimeste leidmisel omaad plussid, siinkohal tooksin ära vahvaid ettevõtmisi, mis mul Marisega on olnud:

1. Käime pühapäeviti teiste kutsikatega mängimas.

2. Enne kutsikate mängu saan ma ühte mängu mängida, kus Maris annab mu Dorise kätte ja siis on põllu peal üks lint. Ja iga kord kui ma Dorisega ühe tiiru olen ära teinud ja Maris meile vastu tuleb - saan ma tema käest maiust... sama toimub siis kui olen paigal seisnud või hambaid näidanud. Kusjuures ega ma päris hälvik nüüd ka ei ole, ma oskan paigal seista ka ilma, et mind selleks õpetada tuleks. Aga noh, las õpetavad, eriti kui ma selle eest maiust saan :)

3. Käisin ühes kohas kui ükskord oli lumi. Algul kontrollisin lume üle - näe nii.

Ja siis läksin ühte teise kohta, kus olid mingid suured loomad, ja palju maitsvaid hobusekooke - mida Maris mul eirit süüa ei lubanud - aga noh, ma olen päris järjekindel sell. Varsti ma väsisin, ja Maris pani mu tooli peale puhkama, rullides mind eelnevalt ühe pehme asja sisse. Teised kutsikad seal jooksid ja müttasid, mina eriti sellest osa ei võtnud. Küll aga sain üle pika aja jälle mütata oma õdede ja vendadega - igastahes kui õhtul koju jõudsin, siis edasi ei mäleta....4. Ükskord tegi Maris pika sõidu - mina magasin nagu nott ja kui autost maha sain, siis olin kuskil kus lõhnas soolavee järele, maja oli ka hoopis teistsugune kui Nõmme teel - ja millegipärast ajas mind väga hullutuuritama. Õhtul tulid meile külalised, ja siis põõnutasime Kretsuga kamina ees rrrrrrhhh...

5. Avastasin, et pean lugu heast punasest veinist. Aga seda õnnestus mul ainult üks kord proovida -rohkem pole pakutud ja ei pakuta ka enne kui 18 saan. Misiganes see siis ei tähenda...

6. Ja siis käisin ühe mehega ühes teises kohas kus ka oli lumi kaltsu taga ajamas - see oli tore, võiks seda mõnikord korrata :)

Üldiselt on mu elu lill, mult ei nõuta midagi ja lubatud on kõik mis ei ole keelatud....
Piltide eest tänud Signele ja Kristiinale ja Helvele ja Marisele ja luban et hoian teid kursis oma edasise saatusega.