Kuulekad koerad...

... ei kasva niisama. Et saada lisaks ilusa koera nimetusele tuleb ka targaks saada. Ma natuke kartsin seda kuulekusetrennis käimist, sest sõna kuulamine ei ole just mu tugevaim külg. Aga tegelikult on see päris tore värk, Maris käib minuga peaagu iga päev pargis trenni tegemas - päris lahe on palli taga ajada ja vorsti mugida. Ja mu lemmikharjutus on kohale saatmine. No see kohe on lahe kui kohale minnes ootab sind kauss vorstiga. Ja igavaks ei lähe ka, sest ega me mingi 5-7 minutit korraga ainult harjutame. Mul läheb kohe tuju heaks, kui kuulen, et Maris on halli seljakotti pakib - tean täpselt, et seal sees on mu nööriga pall ja hunnik vorstitükikesi.
Ja kord nädalas käime Alla juures, kes siis Marisele räägib, mis ta hästi teeb ja mis ta halvasti või valesti teeb. Ja see on tore, sest mina ei saa Alla silmis midagi valesti teha, kui ma midagi kehvasti teen, siis on see alati Marise süü :)
Eile käisime jälle Alla juures, alustasime sellega, et Maris näitas kuidas mul istumine käsu peale "Sit" välja tuleb. Varem kasutas ta käsku "istu" aga kuna ta pärast seda mu hambaid uuris, siis see käsk tekitas minu konflikti - seega sai ta korralduse õpetada mulle uus käsk selgeks. "Sit" sobib mulle paremini, kuigi iseenesest olen ma selle käsu osas veidi kõhklev - aga tõepoolest, sellele käsule järgneb alati pall või maius - ja mitte kunagi mitte midagi ebameeldivat. Nii et ma arvan, et eks ma varsti hakkan seda käsku usaldama.
Siis proovisime algasendit käsuga "Foot" - kohe kui Marisele otsa vaatasin lendas jälle pall - no mida üks armas sakslase kutsikas veel elult tahta võiks - üks suur trall ja lillepidu koguaeg.
Siis tegime kõrval liikumist - seda ma muidu hästi ei oska kui vorstiga. Aga ma veel arenen.
Liikumise pealt lamama minekut oskasin ma ka juba paremini kui eelmine kord - Maris ei pidanudki kätt enam maaligi panema - käsu peale "Lama" prantsatasin suht kiirest kõhuli ja siis sõin vorstitükikesi mis maha tekkisid... nämm nämm nämm...
Siis proovisime ka kohapeal istumist - ma pole varem sellist asja teinud ja tahtsin Marisele järgi tulla, aga siis pani ta mu tagasi koha peale istuma - no mida kuradit, ma ju istusin juba, kuhu siis pall või vorstid jäid???? Kui ta mu tagasi kohale istuma viis, siis jäin kohe mõtisklema - endal suur küsimärk otsa ees. Maris siis taganes paar sammu - ja sealt nad tulid - maitsvad juustuvorsti tükikesed minu ilusa roosa keele peale ja minu lumivalgete hammaste vahele.... ja siis lendas ka pall juhhhuuuuuuuuuuuuuu kuulekuse trenn rokib... :) rrauh rrauh rrrauh
Siis tegime paar kohalesaatmist - ja ma olin tõeliselt atleetlik kui üle maapinna oma koti poole liuglesin.... aga siis pandi mind autosse ja trenn oli läbi--- nagu alati kõige põnevama koha peal....
Aga läbi auto akende kuulsin kui Alla Marisele mainis, et talle meeldib minu juures positiivsus ja see kui lahedalt ma mõtlen... no aga muidugi olen ma positiivne karvane, läikiv, sile ja armas ja mehelik kutsikapoiss - kuidas saakski see võimalik olla, et ma Allale ei meeldi....

Käisin Raplas seminaril...

Nii, seoses sellega, et olen nüüd terve, võttis Maris mind pühapäeval seminarile kaasa. Seminar oli tegelikult 2-päevane. Selle üle oli mul siiralt hea meel, et Maris mind pühapäeval kaasa pakkis - aga see mulle ei meeldinud, et pidin nii kaua autos puuris istuma kuni Maris tõlkis. Õnneks kõikidele osalejatele ei olnud vaja tõlkida, nii sai Maris mind vahepeal autost välja võtta ja pissitamas käia. Ja siis ühekorra viis mind platsile. Ma ei osanud miskit arvata - pole enne seal platsil käinud. Aga siis nägin ühte teist meest kui see mees kes tavaliselt nutsuga ringi jookseb. Ta oli palju lühem, tõmmum ja kiilakas.
Ja siis võttis see mees nahast kaltsu ja mängis minuga, siis võttis ta vorstikujulise patuka ja mängis minuga ja vahetas ka selle välja väiksema padja vastu. Samas ajal patsutas Maris mulle õle peale - oi kus ma läksin äksi täis - vahepeal isegi haukusin selle mehe peale. Ja siis võttis see mees mingi plaksuva asja välja ja plaksutas mu nina all... häh naljatilk... mina mingite plaksuvate pulkade pärast ei kavatsegi patja silmist lasta.... igastahes ignoreerisin ma seda pulka täielikult ja sain padja endale hambusse. Aga korralikult sikutada ma ei oska veel, see mees ütles ka Marisele, et ma pean õppima korralikult oma hambaid ja lõugu kasutama... no ma usun, et sellega saame kahekesi hakkama küll. Ja siis viis Maris mu autosse tagasi - tegelikult oleksin tahtnud veel seda patja taga ajada - aga mis teha, Maris oli küllaltki jonnakas ja pani mu ikka autosse.
Natukese aja pärast tuli ta tagasi ja viis mu pissile. Siis nägime ühte lahedat musta koera, kes oli hoopis teistsugune kui Kretsu - müdistasime päris pikka aega, aga kuna see koer pidi ka selle mehega mängima minema, siis viidi mind tagasi autosse, noh vähemalt sain lohutuseks seakõrva...
Olin juba lootust kaotamas, kui Maris mind ühele teisele platsile viis ja võttis välja palli. Noh pall oli tore, aga Marise mängimisoskus jättis soovida. Siis õpetas üks teine mees kuidas minuga on lahedam palli mängida. Tema stiil mulle sobis, ja hiljem tegi Maris minuga samasugust mängu. JEEEE LAHE ASI SEE PALL!!! Olin väga uhke kui lõpuks palli Marise käest endale võitsin, kandsin seda terve 100 m enne kui palli hambust maha lasin. Selle peale ütles see pallmängu õpetaja, et see on väga hea, et saagiinstinkt on see miks ma palli varem maha ei lasknud kukkuda. No mina ei tea saagiinstinkt või paagiinstinkt - mulle see pall lihtsalt meeldis. Varsti hakkasime koju sõitma - ja hea oli õhtul puhata... päev oli tore ja veel toredam on see, et täna läheme kuuldavasti jälle kuulekusse.

Olen paranenud ja ühiskonnakõlblik :)

Hehheeee,

Pean küll veel kuni järgmise nädalani tablette sööma - aga - arstide sõnade kohaselt olen mittenakkav kui enam ei köhi ega nohista ninaga. Ja seda ma ei ole teinud juba 5 päeva vähemalt. Niisiis, saan hakata jälle oma kutsikaasju ajama ... ohhh seda rõõmu :) hambad, käpad ja nina on mul juba suhteliselt rahutud seoses selle koduse režiimiga...
On kuulda, et saan see nädalavahetus veidi vist ühe mehega mängida.... ma ei suuda seda ära oodata :) Aga nüüd nägemist, pean nüüd minema rõõmust hullutuuritama.... tsauuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuu!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Ju...

Olen haige ja nakkav....diagnoos: bronhiit

Skorbuut skorbuudiks, sellel püsivaid tagajärgesid ei olnud, uued hambad kasvasid suhu ja kõik on korras, aga umbes nädal tagasi hakkasin nina nohistama - Maris muutus kohe mu vastu tähelepanelikumaks... sest ega see normaalne ei ole kui koer koguaeg läbi nina õhku veab ja vahepeal seetõttu lausa unest üles ehmatab.
Peale paari korda hakkas Maris mulle sooja piima meega andma - see mulle maitses väga, vahel jäi väike meekäntsakas kuskil kausi külge ja siis seda ma lakkusin ikka kaua ja põhjalikult. Aga see nina nohistamine ei vähenenud ja kui ma juba ka paar korda köhatasin.... ja siis viis Maris mu arstile.
Arst ise oli tore - sõbralik ja igati sümpaatne, nii et kui ta mu kopsusid mingi voolikuga kuulas, pidasin paremaks teda ka veidi limpsida... ja siis märkas ta, et lisaks sellele, et mu lümfisõlmed olid veidi paistes, tuli mul ka ninast tatti. Oli väga piinlik, ma ju muidu puhas poiss suhteliselt. Et mulle ravi määrata tuli mulle ka röntgenpilt teha - see ei meeldinud ikka üldse, kuna Maris pani mingi vastikult haiseva põlle ette (noh igastahes tavalist ja turvalist Marise lõhna seal küljes ei olnud) - siis viidi mind mingisse tuppa, väänati külili ja pandi tagajalgadele liivakotid peale, nii et ma püsti ei saanud. Ainus positiivne asi oli kogu pildistamise juures, et Maris mulle terve aja rahustavalt kõrva sosistas. Pikalt see pildistamine ei kestnud, aga üleüldiselt mulle sellised asjad ei meeldi.... kui arstid pilti vaatasid, siis selgus, et see vastik viirus on mulle ka bronhidesse läinud, ja et kui mulle rohtusid ei manustata siis jään ilmselt kopsupõletikku. Hüvastijätuks tegi arst mulle veel ühe süsti ka.... üldiselt meeldis mulle varem rohkem arste külastada, nad andsid alati mingit maius ja sügasid - seekord aga torgiti mind nõeltega ja väänati lauale külili. ÖÄKK.
Noh ja nüüd kõrbistangi tablette, pean tunnistama, et kuigi ma ka varem eriliselt haige koerana ei käitunud, on ikka väga mõnus kui öösel saad magada ja ei pea end poole öö pealt üles ehmatama, sest nina vajab nohistamist. Aga tuju on mul parem ja energiat on niipalju, et Kretsu mind päris karmilt peab korrale kutsuma - ilmselt on asi selles, et olen juba terve nädal tubasel (ja omaaiasel režiimil).
Vahetult enne kui haigeks jäin käisin ühes uues kohas ka - seal oli üks naine nimega Alla, kes Marisele õpetas, kuidas mulle meeldiks mängia. Jube tore oli palle taga ajada ja vorsti süüa, ja see tegi ka tuju heaks, et Maris mul tegevuste üle siiralt rõõmus oli... :) kahju ainult et see asi nii lühikest aega kestis, ja nüüd ilmselt ei saa ma enne kui märsti keskel Alla juurde... noh, vähemasti Maris on minuga vahepeal ise trenni teinud... aga ega haigest peast ma seda niipalju ei nautinudki... Ma siis katsun ennast ruttu terveks ravida, sest tahaks Renega mängida ja palli taga ajada ja äkki viiakse mind varsti ka vorstipõllule kui lumi ära sulaks... Hoidke mulle siis pöialt palun, et ma ikka ruttu paraneks...