Olen haige ja nakkav....diagnoos: bronhiit

Skorbuut skorbuudiks, sellel püsivaid tagajärgesid ei olnud, uued hambad kasvasid suhu ja kõik on korras, aga umbes nädal tagasi hakkasin nina nohistama - Maris muutus kohe mu vastu tähelepanelikumaks... sest ega see normaalne ei ole kui koer koguaeg läbi nina õhku veab ja vahepeal seetõttu lausa unest üles ehmatab.
Peale paari korda hakkas Maris mulle sooja piima meega andma - see mulle maitses väga, vahel jäi väike meekäntsakas kuskil kausi külge ja siis seda ma lakkusin ikka kaua ja põhjalikult. Aga see nina nohistamine ei vähenenud ja kui ma juba ka paar korda köhatasin.... ja siis viis Maris mu arstile.
Arst ise oli tore - sõbralik ja igati sümpaatne, nii et kui ta mu kopsusid mingi voolikuga kuulas, pidasin paremaks teda ka veidi limpsida... ja siis märkas ta, et lisaks sellele, et mu lümfisõlmed olid veidi paistes, tuli mul ka ninast tatti. Oli väga piinlik, ma ju muidu puhas poiss suhteliselt. Et mulle ravi määrata tuli mulle ka röntgenpilt teha - see ei meeldinud ikka üldse, kuna Maris pani mingi vastikult haiseva põlle ette (noh igastahes tavalist ja turvalist Marise lõhna seal küljes ei olnud) - siis viidi mind mingisse tuppa, väänati külili ja pandi tagajalgadele liivakotid peale, nii et ma püsti ei saanud. Ainus positiivne asi oli kogu pildistamise juures, et Maris mulle terve aja rahustavalt kõrva sosistas. Pikalt see pildistamine ei kestnud, aga üleüldiselt mulle sellised asjad ei meeldi.... kui arstid pilti vaatasid, siis selgus, et see vastik viirus on mulle ka bronhidesse läinud, ja et kui mulle rohtusid ei manustata siis jään ilmselt kopsupõletikku. Hüvastijätuks tegi arst mulle veel ühe süsti ka.... üldiselt meeldis mulle varem rohkem arste külastada, nad andsid alati mingit maius ja sügasid - seekord aga torgiti mind nõeltega ja väänati lauale külili. ÖÄKK.
Noh ja nüüd kõrbistangi tablette, pean tunnistama, et kuigi ma ka varem eriliselt haige koerana ei käitunud, on ikka väga mõnus kui öösel saad magada ja ei pea end poole öö pealt üles ehmatama, sest nina vajab nohistamist. Aga tuju on mul parem ja energiat on niipalju, et Kretsu mind päris karmilt peab korrale kutsuma - ilmselt on asi selles, et olen juba terve nädal tubasel (ja omaaiasel režiimil).
Vahetult enne kui haigeks jäin käisin ühes uues kohas ka - seal oli üks naine nimega Alla, kes Marisele õpetas, kuidas mulle meeldiks mängia. Jube tore oli palle taga ajada ja vorsti süüa, ja see tegi ka tuju heaks, et Maris mul tegevuste üle siiralt rõõmus oli... :) kahju ainult et see asi nii lühikest aega kestis, ja nüüd ilmselt ei saa ma enne kui märsti keskel Alla juurde... noh, vähemasti Maris on minuga vahepeal ise trenni teinud... aga ega haigest peast ma seda niipalju ei nautinudki... Ma siis katsun ennast ruttu terveks ravida, sest tahaks Renega mängida ja palli taga ajada ja äkki viiakse mind varsti ka vorstipõllule kui lumi ära sulaks... Hoidke mulle siis pöialt palun, et ma ikka ruttu paraneks...