Aeg lendab nagu linnutiivul...

... ja tänaseks päevaks olen ma juba 1 aasta ja 9 kuud vana. Seoses kasvanud kohustuste ja suurenenud vanusega, on ka minu elutempo kiiremaks läinud.
Põhilised saavutused, mille üle mul tasub uhke olla.
17.04.2010 korraldas koerteklubi "Articus" aretuskontrolli, kuhu oli vaja ka ühte koera, kes teistele näitaks mismoodi see varrukakatse käima peab.
Kuna ma selleks hetkeks olin nii Vitja kui Marise arvates päris tubli, siis tundus see olevat ideaalne koht vaatamiseks mismoodi ma varrukat teen täiesti uues olukorras. Tavaliselt varrukatrennis oleme me platsil ainult kolmekesi s.o mina, Maris ja Vitja - aga seekord ajas mind natuke segadusse see, et kui läksin varrukasooritust tegema, siis oli terve plats piiratud inimeste ja nende koertega, kes aretuskontrolli sooritada tahtsid. Ja enamus nendest koertest haukus minu sooritusega kaasa. Olgem ausad, kui Vitjat platsil ei oleks olnud, siis oleks ma käinud nendega ilmselt ükshaaval läbirääkimistel selles osas, et pole viisakas haukuda kui teine tööd teeb. Aga seekord oli mul pigem uhke tunne, et kõik koerad varrukat tahtsid, aga mina seda ainsana ampsata sain.
Videot minu sooritusest saate näha siit:

http://www.youtube.com/watch?v=DVNtywWuAhM

Mina olen seal see kõige esimene koer ja hiljem figureerib seal videos ka minu vennake Joop koos oma inimesega, kes edukalt aretuskontrolli läbisid ning aretusklassi EST-1 said.
Aga Marise arvamus minu sooritusest oli:
Kõrvalkäik varjest rünnakul jättis soovida, no ma tegelt ise ka nõustun sellega, sest mul oli NIIIIIIII raske Marise kõrval püsida, kui varjes ootas mind Vitja varrukaga. Aga noh, päris hullu ka ei olnud, sest pool maad püsisin ma kõrval ära, täpselt nii nagu peab. Siis hakkasid jalad oma elu elama ja kuulmine kadus, ja nii ma siiski veidi varem kui Maris lubas, tema kõrvalt varrukasse spurtisin. Mul on kuri kahtlus, et seda varjesse kõndimist hakkame me veel õppima.
Varrukast lahti lasin ma käsu peale ilusti, aga natuke oli mul ikka närvi sees, nii et valvamisel ma siiski näksasin korra Vitja varrukat. Samas oli see mulle ka suhteliselt uus olukord, kuna haukudes valvamist olen ma õppinud vast 2 trenni alles, enne seda valvasin vaikselt. Ma usun, et väikese treenimisega saan ka selle ees valvamise ajal oma hambad niipalju kontrolli alla, et nad ei tiku peale lahtilaskmist varrukat haarama.
Siis läksime pikale maale - see tuli mul paremini välja - Maris lasi mu lahti ja lendasin Vitjale varrukasse. Lahti lasin samuti käsu peale ning peale hetkelist pilku Marise peale alustasin varruka valvamist. Kusjuures imelik, et see pikamaa valvamine isegi parem oli, sest pika maa valvamist ei olnud ma eelnevalt haukudes üldse teinud.... Maris muidugi kartis täiesti asjatult, et ma haukudes nihelema hakkan ja äkki ilusti ei valva. Ma arvan, et ühe koerapoisi kohta võib kogu mu sooritusega enam vähem rahul olla. Parandamisruumi muidugi on - aga hea algus on tehtud...
Siis paar nädalat hiljem lubas Alla mind Marisega KK-1 eksamile. Kusjuures nii ootamatult, et Maris ei suutnud väga närvigi minna :)
Igastahes 11.05.2010 korraldas TSKK KK eksami, kus kohtunikuks Pr Ingrid Hein ja võistlustulle asus ka ekipaaž ametlikus versioonis koerajuht Maris Luberg koeraga Wunderstern Juventus - aga need kes meile pöialt hoidsid, hoidsid seda Marisele ja Jussikesele.
Eksami kulg:
1. Raporteerimine kohtunikule: algas katastroofiliselt, sest just siis kui Maris raporteerima asus, juhtus ühel koerajuhil väike õnnetus ja ta koer tormas mulle näkku. Koer ise mu vastu kuri ei olnud, aga mulle ei meeldi näkku jooksmine tundmatute koerte poolt ilma eelneva tutvusringita. Niisiis tajudes selles pisut ebameeldivat olukorda, ajasin rinna kummi ja oma ilusad valged hambad paljaks ning teatasin sellele koeratipsile, et ta oma käpad mu näoest koristaks. Otseloomulikult ei meeldinud Marisele, et see koer mulle näkku jooksis, aga arusaamatul kombel meeldis talle veel vähem see, kuidas mina käitusin. Igastahes mu hapnikukraanid sulgusid ja ma olin sunnitud rahunema. Meeleolu muidugi langes sellise alanduse peale :( Alla ja kohtunikuproua olid küll minu suhtes mõistvad ja tegid märkuse hoopis ninnajooksja omanikule, ma ei saa aru, miks see Maris siis oma pahameelt hoopis tema peale välja ei elanud...
2. Intsident möödas, läks teine koer püsilamamisse ja mina alustasin skeemi. Maris vaeseke oli nii keskendunud enda rahu säilitamisele, et ta unustas minuga kontaktivõtu. No ega ma väga kontaktialdis ei oleks nii või naa olnud - palav oli, chill oli olla, meel oli veidi mõru sellest marisepoolsest sakutamisest ja kokkuvõttes, kui ma oleks mees, siis oleks ma tol hetkel eelistanud külma õltsi jahutava põõsa varjus. Aga rihmastatud kõrvalkäigu tegin ma ära.
3. Rihmata liikudes istu - sujus hästi kuni Maris minust eemaldus, siis leidsin sobiva hetke olevat jalgu sirutada. Tõusin püsti aga paigalt ei liikunud, kui Maris mu kõrvale tagasi tuli, siis mõistsin tema silmist oma eksimust, ning üritasin asja parandada võttes korrektse algasendi.
Maris sügas mind korra, ja siis tõusis ka mu meeleolu.
4. Liikumiselt lama juurde kutsumisega - sujus viperusteta. Ainus mida ise hiljem mõtlesin oli see, et jäin siiski veidi viltu Marise "Siia" käsku ootama.
5. Barjäär - ohh see oli nüüd küll nali. Esiteks pole ma seda harjutust eriti õppinud - Maris enne eksami algust natuke näitas, et mida teha tuleb. Aga barjäärile minekul ei võtnud ta algasendit ja ta ei suutnud tagasi hoida oma vaimustushüüet kui minimaalselt pingutades barjääri ületasin, siis tulin Marise kõrvale ja võtsin taas algasendi. Maris kiitis mind ja võttis minu suureks rõõmuks...
6. .... APORTi!!!!!! Aporti toomine ise oli Alla kommentaaride kohaselt ilus ja hea tempoga. Ainus asi, et ma startisin enne käsku, noh, me oleme seda käsu ootamist ka veidi vähe harjutanud. Igastahes tuiskasin aportile järele ja tõin selle Marise ette. Sain kõrval käsu..... ja siis tundsin lõhna ühel Marise selja taga asuval murututil, ja kuna põis oli ka selleks hetkeks taas vedelikku kogunud, siis jätsin enne kõrvaletulekut sinna murututile ka oma lõhna. Ega see must väga kena ei olnud, tean isegi.....
7. Kohale saatmise tegin ära mõõdukas tempos kuid korrektselt -Alla veel pabistas, et Maris oma vesti kohamärgina kasutas, sest trennis oleme me alati kotti kasutanud. Aga me olime kodus seda harjutanud just vestiga ja ilusti sujus.

Ja oligi skeemi osas kõik. Läksime püsilamamisse ning see sujus meil viperusteta, ja seda enam on põhjust mul uhkust tunda, et minu nina all tiirutas kogu lamamise aja üks rasvane mesilane. MA VIHKAN MESILASI JA SÖÖN NEID SUURTES KOGUSTES LÕUNAOOTEKS JA ÕHTUSÖÖGIKS!!!!!!! Aga kohusetunnet peab olema - niisiis ei kurvastanud ma Marist ja püsisin ettenähtud aja oma kohal.

Selle päeva töö tulemus:

Wunderstern Juventus KK-1 93 punkti Hinne: väga hea

Ja ega ma rohkem praegu ei jõuagi kirjutada, sest palav on ja ma pean nüüd KK2-ks õppima hakkama :) Ilusat kevadet kõigile :)

Juss