Koolitatavusest ja asjadest

Tänaseks päevaks olen juba tervelt 14 kuud vana. Ja mulle väga meeldib et Maris minuga päris tihti tarkust taga ajamas käib. Jälge me väga teinud ei ole, aga selle eest jätkame usinalt varrukas ja kuulekuses käimist.

KUULEKUS

Hakkan järjest rohkem nautima selle ilusa kollase palli järel jooksmist, mida Alla Marisel osta soovitas. Kui teha väike kokkuvõte minu kuulekuskoolituse karjäärist, siis tegelikult ega ma Marist väga ei kadesta. Väikese jumbuna olin ma nõus toidu eest surema, ilmselt oli see mingi refleks, mis õdede ja vendadega koos elamisest mulle külge oli jäänud. Peale seda kui oma koju oma inimeste ja oma Kretsu juurde elama asusin hakkas ka mu ahnus jupphaaval kaduma. Ja mingi hetk ei huvitanud see toit mind enam üldse. Siis proovis Maris palliga - noh pallile olen ma alati vastutulelikult nõus järele jooksma, aga niipalju see mind ei huvitanud, et ma selle nimel väga pingutama oleksin nõustunud. Ja siis tuli Marisel puhkus ja paus kuulekuse trennidesse. Ja siis ta tuletas mulle meelde, kui tore asi see toit ikkagi on - nimelt hakkas ta iga õhtusöögiga minult ja Kretsult mingite harjutuste sooritamist nõudma. Oleks siis, et ta oleks ühe "istu" eest andnud terve kausi, aga no ei tema muudkui jupitas ja jupitas... ja ühe kausi nimel pidime päris palju võimlema. Huvitav aga see kasvatas minus respekti toidu suhtes ja nüüd kuulekusetrennis kohale saatmist tehes, valin ma alati toidu palli asemel. Ja kõige lahedam on see, et kohale joostes ootab mind alati veidi toitu koti peal ja kui selle olen pintslisse pannud siis söödab Maris mind alati ka koti seest - seal on siis juba toidukauss krõbinatega.

Muid elemente teen ma pigem palli nimel - ja huvitaval kombel muutub see pall minu jaoks järjest ahvatlevamaks. Palli nimel olen ma valmis - istuma, lamama, kõrval käima - muidugi ka liikumise pealt istuma ja lamama. Lisaks õpin ka sellist käsku nagu "stop"(seisa) - aga see on suht uus asi ja hetkel seisneb selles, et Maris loobib mulle toitu.

VARRUKAS

Ma ei tea kas mulle tundub või see on tõesti nii, aga minu arust hakkavad varrukamehed mingil põhjusel jõhkardiks muutuma. Harjutust alustavab mu varrukamees vaimse vägivallaga, ta ei anna mulle karvavõrdki lootust haaret saada, enne kui ma ilusti ja rütmiliselt ei haugu. No a katsu sa haukuda esimesed haugatused rütmiliselt - mulle ju meeldib varrukaplatsil, lisaks enne rütmilisi haugatusi tuleb häälepaelu soojendada. Niisiis alustan igat varrukatrenni vokaalmeloodiliste huiletega, tehes kindlaks et edasise trenni käigus saan kasutada kõiki hääletooni variatsioone. Kui paelad soojad, asun rütmiliselt haukuma, leian, et rütmi aitab kõige paremini hoida see, kui haukumise taktis esikäppadega vastu maada peksad.

Aga sellesse ma veel suhtuda ei oska, et vanasti olid varrukamehed sellised sõbralikud tegelased kes pluti pluti stiilis minuga hullasid. Viimasel ajal aga on neil miskit viga, karjuvad ja plaksutavad piitsa ja klopivad mingi nuudiga mu turja. Ei saa öelda, et mulle need harjutused seetõttu vähem meeldiksid aga ma kardan, et väga hästi ma neist küll ei arva. OK, klobivad nuudiga turja, ma ei lase ennast sellest häirida. Aga niipalju kui mina olen aru saanud, siis oodatakse, et koerad varrukamehega varruka pärast võitlema peavad. Kuna varrukamees mind viimane trenn nuudiga klohmis ja ilmselgelt palju tugevamini võitles - mõtlesin, et panen siis oma võitlustahtele ka teise käigu sisse. Toetasin oma käpad vastu Vitja tagumikku, pigistasin lõuad kõvemini ümber varruka ja asusin Vitja kätt koos varrukaga tema selja taha kangutama. Mida tegi tema, laksas mulle piitsaga parema käega vastu tagumikku. Mida kuradit - kas ta tõesti lootis, et ma võitlemast loobun? Unistagu edasi. Igastahes mõtlesin, et eks ma siis kobin tema ette tagasi ja jätkan võitlust seal. Asi tasus ära, saingi peale pikemat juramist varruka endale. Olin hirmus uhke. Ja siis tahab mu varrukamees minuga võidu joosta või ma ei tea mis värk see on. Nimelt poeb ta varjess peitu, Maris võtab mul kaelarihmast ja liigume varje poole, siis jookseb varrukamees sealt välja, üritades mu nina eest läbi lipsata. Siiani on see tema jaoks õnnetult lõppenud, s.t iga jumala kord on ta oma varruka minu ilusate valgete hammaste vahele jätnud. Aga müts maha - vintske vennika, iga kord on ta valmis minuga võitlema, kuigi ta pole veel kordagi võitnud.

Varrukas käivad ka mu venna ja õed. Nemad on väga tublid ja neile kaotab Vitja ka iga kord. Joop on tubli, tema haukumine on ikka kõige koeralikum. Della ja Japs - jumal tänatud, et nad ei kuule kuidas ma naeru kätte lämbumas olen kui nad üritavad varrukamehe peale haukuda. Nad vaeseked on nii hasarti täis, et neil ei tule korralikku haukumist peaaegu kunagi välja. Aga noh nad ikkagi õrnem sugu ka, samas ei näe ma põhjust miks nende omanikud minu haukumise kallal norima peaks. Ma vähemalt suudan haukuda, mis siis et teen tenori, mitte baritoni või bassi häält. ;)

Tervislik seisund

Nonii kallid sõbrad, kronoloogilisest järjestusest läheb see jutt nüüd välja, sest tegelikult toimusid need sündmused mida kohe kirjeldama hakkan ikka juba augusti keskpaigas.
Nimelt üllataval kombel ei läinudki Maris ühel neljepäeval tööle. Vaatasin, et misasja ta mökutab, kell muudkui läheneb üheksale ja tema ei liiguta ka mitte. Aga kui liigutama hakkas, meeldisid tema liigutused mulle kohe esimesest silmapilgust. Sest ta liigutas ennast kõigepealt koeramise riietesse, siis paigutas Kretsu aeda ja minu autosse. Lootsin juba, et läheme kuskile platsile hullama, aga sõit ise oli väga lühike ja kulges järjest tihedama asustuse suunas. Lõpuks siis jõudsime ühe maja ette, kus vooris sisse ja välja inimesi ja koeri. Lisaks olid veel maja ees Riina ja Ants ja Joopi omanik Toomas - koos koertega muidugi. Olin suht ära ootaval seisukohal, tänavaääres mind tavaliselt lahti ei lasta ja nii ka seekord. Tiksusime siis seal maja ees rihma otsas. Kuni Joop ja Jabata koos omanikega majja läksid.
Mina niikaua nuhkisin lõhnasid ja üritasin aega sisustada. Siis jäi aga aeda seisma üks naine ühe musta loomaga, kes tahtis ka koer olla. Snautser oli ta nimi. Niikaua kui ta kaugemal passis polnud hullu, piidlesin teda tükk aega ja mõtlesin, et kuidas selline elukas oma tuka alat üldse tema ümber toimuvat näha suudab. Aga siis lähenes ta minust ja mis peamine, Marisest, liiga lähedalt ja siis mu väiksed tublid närvid üles ja nähvasin talle, et loivaku rutem oma kirpudega koos minust ja Marisest kaugemale. Õnneks ta loivaski ja ma ei pidanud pikalt ähvardama, ega see ei oleks vist õnnestunud ka, sest oma sõnumi teise sõna juures tõmbas Maris mul juba esikäpad maast lahti ja hakkas minuga riidlema, et nii ei ole viisakas käituda. No ma tean seda isegi, aga oma kirpe teiste koerte juurest mööda jalutada ju ka ei ole!!!!
Siis tuli Jeta, hullasin temaga veidi ja siis viidi meid koos Jetaga samasse kohta kus Joop ja Japs ka käisid. Joop tuli majast välja uimane nagu porikärbes, mind ajas kohe naerma. Kuni selle hetkeni kui peale süsti tundsin, et hirrmus uni on kallal. Toetasin end vastu Marist ja katsusin üleval olla, aga seekord oli Unemati tugevam ja jäin magama nagu könn. Mis minuga vahepeal toimus, ei oska öelda, järgmine asi mida mäletan on see, et kuulsin kuskilt kaugelt Marise häält ja oma pilukil silmade vahelt nägin, et lamasin täiesti ebaväärikalt mingis koridoris. Maris oli NIII RÕÕMUS kui ma ärkasin. Aga see oli imelik uni, sest aega läks veel kõvasti enne kui ma omale jalad alla suutsin ajada ja jälle õue tuigerdada. Siis pani Maris mu autosse tuttu ja ise jäi Della omaniku järgi ootama. Magada oli mõnus, sedaenam, et kõrv mul ka niikuinii kipitas veits.
Mis me seal majas tegime ma ei teagi, igal juhul nädal hiljem sain teada, et nii mu küünanukid kui puusad said endale selle ürituse käigus nimed - eks nad meid sellepärast magama uinutasidki, et me ei ei saaks vastu rääkida nimede panekul. Ega see inimestekamp päris normaalne nüüd küll ei ole, OK puusadele sai nimeks Aa ja Be aga küünarnukkidele pandi mõlemale nimeks Null.
Ehk siis nüüd käivad muga kaasas tegelased Aa Be ja Null ja Null - loodan südamest et mul kunagi kumbagi Nulli poole eraldi pöörduda ei tule, ma ei kujuta ette kuidas ma neile selgeks teen kummale mu pöördumine suunatus on.

Igastahes nüüd on igal pool minu nime taga alltoodud kujul märked:

Wunderstern Juventus
HD B/A ED 0/0

Juhuuuuuu!!!! vist...

Elva

Nonii sõbrad nüüd siis elu teine näitus selja taga. Ja kuigi ei saa öelda, et see just edukas mulle oleks tulemuse poolest olnud - on Maris minu esinemisega näituseringis rahul. Ja nii palju kui ma aru saan, siis Doris ka.

Miks näitus edutu - aga sellepärast, et mu alalõual oleks parem, kui ta kähku umbes 1 mm veel kasvaks. Kohtunikuhärra mainis, et mul ülehambumus, ja andis hindeks 0-i. Aga see oli ka ainus negatiivne asi kogu ürituse juures, olen kindel et mul alalõug veel kasvueas on ja kui aasta pärast näiteks juhtun kohtunikuhärrat uuesti trehvama, pigistan oma esihambad ta nina ümber kokku, et ta õite lähedalt saaks mu hammast tihedas paigutuses veenduda :) Ehh, ega mul tegelt temaga nii kurje plaane pole. Ja tõsi ta on, et kuigi mulle väga meeldib vahel sellest hambavahest õhku läbi puhuda, peaks ühel täiskasvanud koeral siiski hambad vähe tihedamalt suus istuma :)
Aga tulemusevälistest asjadest näitusel - esiteks oli uus asi see, et kui ringis olin, siis mingi asi paukus. Ja kohtunik jõllitas meid nagu vasikas aiaväravat - no mis ma selle paugu peale tegema oleksin pidanud? Selle kohta puudub mul informatsioon - kuna miskit targemat teha ei olnud, jõllitasin siis tuima näoga talle vastu. Ju tal hakkas piinlik, sest ta käskis kõigil minema liikuda.
Ja siis tuli minu kirjeldusring.

1. Jooks - vanusega hakkab jooksmine mulle järjest rohkem meeldima. No vaadake milline suurepärane jooksusamm :) Fotojäädvustused sellest näitusest kuuluvad autoriõiguste poolest Signele - minu poolvenna omanikule.2. Edasi tagasi liikumisel käitusin ilusti - vott nii... kohtunikuhärra aga teadis mainida, et ma tagant veidi kitsalt liigun - kui ta teaks mis asjad mul pükste all peidus - siis ta mind sellises jaburuses ei süüdistaks :) kelle süü on siis ikkagi, et ta mu hammmastega nii hoogu läks et pükste sisse unustas vaatamast? Minu süü kindlasti nüüd mitte.3. Kuigi oli teada, et hinnet ma ei saa, otsustas Maris, et jääme Dorisega trenni mõttes edasi ringi ja teeme ürituse lõpuni kaasa. Ja tegimegi - jaks mul otsa ei lõppenud aga selles suhtes oli liikumisega probleeme, et eesolevad osad koerad liikusid aeglasemalt kui mina - tulemuseks, et Doris mind koguaeg pidurdama pidi - kohtuniku kirjutas, et mul väga hea liikumine olevat. Ja nõustun. Aga ta ei saanud jaburdusteta, lisaks mainis ta ära, et ma eest KITSAS pidavat olema. No ma ei tea, vaadake allolevat pilti, minu arust on mul rindkere nagu õllevaat...

Ja ega siis rohkem suurt miskit teha polnudki. Näitusering oli mulle selleks korraks läbi. Positiivse külje pealt tahaks ära märkida Janeta trehvamise :) oli see vast lahe, tegin oravanägu ajasin kõrvad kikki, lehvitasin saba ja siis kuulsin kuidas Niki omanik Elo minu sabakarvade paigutust naeris. See oli temast väga inetu. Kui üks noorkoer püüab saba kohevamaks kasvatada, siis kohevuse ja vorsti vahepealsel etapil on väga inetu teist narrida. Kuskilt tuleb ju alustada.

Tore oleks kui kogu päev oleks meeldivas meeleolus möödunudki, aga kahjuks see nii ei läinud. Ja süüdi olen seekord mina ise. Nimelt istusime Marisega õhtupoolikul ja vaatasime isaste kasutuklassi kui üks kutsikas, kes meie kõrval istus ja urises, minu juurde tuli. Mulle väikesed kutid meeldivad. Tegin pähe kopraonu näo ja nuusutasin teda, et ta haiget ei saaks. Ja siis juhtus midagi uskumatut - ta üritas mulle hammastega näkku hüpata... ehmatasin, et äkki tegin talle haiget ja taganesin paar sammu. Ta tuli mulle järgi ja üritas uuesti, mille peale otsustasin, et aitab. Paljastasin oma kihvad, et ta näeks kui suur eelis mul kakluses temaga oleks. Marisele see ei meeldinud ja ta tahtis mu eemale tõmmata, aga kuna mul varem taoline kogemus puudub, siis ei pannud ma tähelegi kui olin Marist hammastega käsivarrest rabanud - sellele järgnes Marisepoolne hapnikukraanide sulgemine. Rahunesin pea kohe ja kuigi ka ülejäänud näituse kutsikas meie lähedale istuma jäi, suutsin teda rahulikult edaspidi ignoreerida. Mul väikeseid sõpru otsida vaja ei ole. Mu ema omanikul hoopis toredam väike putukas - suhtlen hoopis temaga. Aga Marise ees oli piinlik .... samas tundub, et tema on minu sõnakuulmatute hammaste suhtes andestavam kui mina ise. Sest no mis koer see oma omanikku hammustab? Peale seda kui Maris mu hapnikukraanid taas lahti keeras suhtus ta minusse rahulikult ja tagasiteel tõi mulle toidukohast ka pool saksapäraselt valmistatud grill-lihast. Edasi ma sellest päevast peale selle, et räme uni oli koguaeg suurt midagi ikka ei mäleta.... Omanikud on head ja õiglased ja andestavad - püüan seda mitte unustada ega kurjasti tarvitada...

MINA - NÜÜD 1-AASTANE :) PALJU ÕNNE MULLE!

Kallid blogikülastajad. Täna on nii tähtis päev - ma tähistan oma 1-st sünnipäeva. Ma arvan, et teist nii olulist päeva annab oodata. Oma aastase sünnipäeva puhul olen teinud ülevaate oma esimesest eluaastast - mis on olnud täis palju uusi elamusi, kogemusi ja tutvusi. Siinkohal õnnitleksin südamest kõiki Wunderstern J-te 1-se sünnipäeva puhul: palju õnne Joop, Jadell, Janeta ja Jabata! Minu eluloost ülevaate saamiseks, hakake seda postitust palun altpoolt üles lugema :)))

Teie
Jussike
(täiskasvanud koera nimega Juss a.k.a Wunderstern Juventus)
12-KUUSELT PILTI MA EI OLE VEEL ENDAST TEHA LASKNUD, SEST SAIN ALLES TÄNA 12-KUUSEKS - NII ET KANNATUST, AGA SIIN PILDIL MÕTISKLEN SELLE ÜLE KUIDAS KÕIK ALGUSE SAI....

VAHEL ON ÄGE KURJA NÄGU TEHA - SIIN VARRUKAMEHE PAREM KANNIKAS KA PILDILE JÄÄNUD, ET TE EI ARVAKS NAGU OLEKSIN MINGI NÕMETIS JA HAUGUKSIN TÜHJA PLATSI PEALE....

SIIN OLEN OMA 11-KUUSEL SÜNNAL JÄLLE ÄKSI TÄIS, PILDILT ON VÄLJA JÄÄNUD VARRUKAMEES, KES MULLE NUTSU ANDA EI TAHTNUD....

SIIN MA OLEN 9-KUUSELT OMA VARBLA MAJAS NAGU KALA VEES - OSKAN JUBA VALVATA JA SÕLTUMATA ROOSAST NINAST OLEN HIRRRRMUS TEGIJA JA ERITI KRETSU KÕRVAL VÄGA TÄHTIS. PILDI TAUSTAKS MINU TEINE INIMENE NIMEGA ÜLLE, TOIDU AUTO KÜLG PAISTAB KAA :)

SIIS KÄISIN 7-KUUSELT ÜHES KOHAS, KUS OLI PALJU KUTSIKAID JA ÜHED SUURED LOOMAD, KES HIRNUSID, ALGUL HAUKUSIN NENDE PEALE AGA SIIS ENAM EI VIITSINUD - MIS SA LOLLIDE PEALE IKKA HAUGUD....

SIIN OLEME DELLAGA 6-KUUSED. TA ON PÄRIS ARMAS LOOM KUI TA JUST PARASJAGU MITTEARMAS EI OLE.

SIIN MÜRGELDAN OMA ÕDEDE JA VENNAGA LUMES. ISE OLEME VÄGA TÄHTSAD JA 6-KUUSED

SIIS OLIN JUBA 4-KUUNE JA KOHTUSIN ESIMEST KORDA OMA VARBLA MAJAGA :) AGA VARBLAS TREPID NII KÕRGED, ET MARIS PIDI MIND SÜLES PISSILE VIIMA - OLIN TEMA SÜLES VÄGA UHKE NÄOGA :)))

TOL PÄEVAL TULID SÕBERINIMESED MULLE TERE ÜTLEMA :) VANUS 3-KUUD

JUSS - 3. PÄEV KODUS - VANUS 2,5 KUUD

JUSS POOLETEIST KUUNE

JUSS - 3 PÄEVANE

No enne põle koera näinud vä.....?? Näitustest - shmäitustest....

Nonii, nüüd on siis selge miks Doris aeg ajalt mu rihma külge kinnitub ja mu Marisest eemale tirib. Näituste tarbeks. Siinkohal pean vajalikuks mainida, et ma sugugi seda kenaks käitumiseks ei pea. Mis mõttes ma pean mitteomainimesega kaasa minema? Mina selliseid igamehekoeri ei talu. Minu suur eeskuju siinkohal on Kretsu, kes oma marisekülgekleepumisvõimega on midagi harukordset. Pole tal mingi probleem absoluutselt teisi eirata kui Maris silmapiiril terendab, samamoodi satun ma Varblas mere poole jalutades tavaliselt kellegi teise rihma otsa - sest Krets lihtsalt ei liigu muud moodi rihma otsas - ainult siis kui ta Marise käes on. Kui ei ole, siis poeb rihmast välja ja kleepub Marise jala külge. Aga nüüd kaldun teemast kõrvale - ehk siis näitused.

Noh vaikselt oleme ju Marise ja Dorisega näituseks valmistunud juba ammu. Aga asi läks intensiivsemaks pärast seda kui DORIS!!! mind ükskord kammis hirmsasti varrukaplatsil ja siis Maris mind aias pesi - aiakastmisvoolikust tuleva külma veega. Hähähähhääää - no loodame et ta sai õppetunni, et kutsikaid ei piinata külma veega. Kutsikaid tuleb nunnutada, peale minu etteastet näituasel jäime Kretsuga kahekesi koju - ja ma tegin sellele voolikuotsikul 1:0 - igastahes, sellest sinisest otsikust mind enam ei pritsita muhhahhaaaaa (see on õel naer kui keegi veel aru ei saanud). Aga jällem ma kaldun kõrvale - kui olin pestud, k****d, kammitud, siis pakkis Maris mu Yarisesse ja sõit läks lahti. Jürisse siis. Ilm oli õnneks juba hommikul nii palav, et Maris mind autosse ei jätnudki. Nii saingi temaga koos mööda platsi ringi tuterdada. Ja minu üllatuseks selgus, et kõik koerad ei olegi sõbralikud????!!!!! Ühel naisel oli kaasas üks Kata - ilus modellimõõtudega emane koerlane. Lähenesin talle oma parima täiskasvanud isase ilmsega aga sain ainult mokkade krussitamise osaliseks. Ja siis avastasin, et olen keevavereline. Selgitasin talle aktiivselt, et ei tasu selline pipar olla, et alla aastased sakslasepoisid ei saagi väga isased olla, et neil pole olnud piisavalt aega musklit ja karva kasvatada, aga et süda on mul hea. Teda ei huvitanud - noh mind ka mitte. Lahkusin sellest seltskonnast.

Maris parkis oma tooli ringi äärde, võttis kotist mingi jälkuse ja vurtsutas seda mu karva peale (Doris laekus ka vahepeal ja hoidis mind kuni Maris toimetas) - ja siis sain endale pisikese inimsõbra - kes minu juures istus ja minu ilusaid silmi ja sooja südant hinnata oskas - erinevalt nendest mannekeen-emaskoertest. Tal oli naljakas lõhn - nagu oleks väike kutsikas ja õrnake - aga nagu ei ole ka. Hiljem selgus, et tegemist ei olnudki kutsikalõhnaga, sest lõhn kadus kui inimsõbra ema talle uued mähkmed pani. Igastahes ei lõhnanud ta peale seda enam pooltki nii huvitavalt. Aga armas väike olevus oli ta ikka ja istus veel tükk aega mu juures.

Krt näitusest pidin kirjutama....

Ja siis jõudis kätte aeg kui Doris mu ringi viis. Ringis oli 5 koera - mina muidugi kõige suurem ja ilusam. Ja siis kõndisime kõik koos, aga mängida ei lastud. Igal koeral oli omadoris ka taga ja rihm küljes. Eks see veits imelik olukord oli, aga otsustasin käituda ja vaadata mis saab.

Ringis liikusime nii...

Siis mingi mees mõõtis mind mingi raudkaadervärgiga ja siis seisin natuke - õigemini minu 3 jalga püsisid paigal aga neljas vedrutas ja keeldus püsimast seal kuhu Doris selle paigutas. Noh aususe mõttes pean ma mainima, et kõiki koeri torgiti seal ringis ühtemoodi - kui torkimine läbi, siis kutsuti meid jälle ringi. Ringi kutsuti mind viimasena. Mind see väga ei heidutanud, ongi hea, ei pea üle õla passima, et mis see tagumine koer teeb. Ja siis järsku sundis Doris mind peale mehe märguannet eesolevast koerast mööda jooksma. Väga ebaviisakas temast, aga mis mul üle jäi. Ise kahtlustan, et selles ettejooksmises oli süüdi ka vedrutav jalg - et see vedrutas liikumise ajal ka kohtuniku jaoks piisavalt hästi :) Siis tegime Dorisega ühe kiirema ringi ka ja siis hakkas kohtunik meid kirjeldama - päris uhke oli vaadata et vennake Joop oli kõige esimene ja kõige uhkem - ikkagi veri on paksem kui vesi.

Aga kohtunik Saksamaalt - Hr Hans-Peter Schweimer ütles minu kohta nii:

"11,5 monate, gross, gut mittel kräftig, gute Widerrist, gerade Rücken, Kruppe sollte länger sein, zeigt sich abschüssig, Oberarm sollte länger sein und deutlich schräger liegen, sehr gute Hinterhand Winkelungen, noch fehlende Brusttiefe, zeigt raum-schaffende Gänge mit wirksam Nachschub, Vortritt sollte freier sein"

Vabatõlkes siis midagi selles stiilis:

"11,5 kuud, suur, hea keskmise võimsusega, hea turi, sirge selg, laudjas järsk, mis võiks pikem olla. Õlavars võiks olla pikem ning on veidi püstine. Väga head taganurgad, rinnakorv võiks olla sügavam, näitabvõimsat liikumist hea tagajalatõukega, esijalasamm võiks vabam olla."

See selleks - mina olen oma tagumiku ja õlgadega rahul ja ka olemasoleva esijalasammuga saan suurepäraselt hakkama. Samamoodi tahaksin ära märkida, et mitte liiga sügav rinnakorv annab talvel hea võimaluse palju erksamalt üle suurte lumehangede hüpelda... Aga ilm oli ilus Maris ja Doris käitusid hästi ja Yaris viis mind õhtuks Kretsu juurde :)

Aitähh Doris... :) teinekord jälle...

Suvi ja uued asjad suves....

Olen juba päris suur poiss ja oskan ka kurja koerahäält teha. Muidugi olen ma hästi kasvatatud ja kurja hält teen harva, võiks isegi öelda, et ainult ekstreemjuhtudel - näiteks siis kui autos sõidan ja mingi kohalik koerapeletis meie auto kõrval patseerib. Maris küll vahel pahandab, et Juss kas sa tahad, et ma kraavi sõidan??!!! Aga no parem auto kraavis kui võõras peletis meie autole liialt lähedal - URR. Aga tegelikult tahtsin ma kirjutada hoopis sellest kui tore asi on suvi ja kui palju toredat selles leidub. Suvi, kes veel ei tea, on soe ja mõnus aeg - peamiselt meeldib mulle see, et Maris saab suviti palju rutem riidesse ja minuga trenni kui talvel. No OK ta kiljub veits rohkem kui talle suurest rõõmust käppadega sülle hüppan, aga ega see mu rõõmu vähenda. Kõige keerulisem soojade ilmade juures on see, et koguaeg on palav. Kretsu nagu väga ei virisenud - tema magas ja pikutas põõsa varjus, ja üldse oli raske aru saada miks tema ei lõõtsuta. Mina lamasin tükk aega keset aeda - ja no võta või jäta, koguaeg on palav. Siis sain nõksule pihta, Kretsu lamas seal kus oli pimedam - ja seal kus on pimedam, seal on ka meeldivalt jahe. Noh nüüd olen selle nõksu ka kätte saanud ja puhkan peamiselt põõsaste all või mujal kus veidi vähem päikest on.
Ja siis olen käinud Varblas - seal on nii lahe :) seal on üks suur asi mis loksub ja mis nagu oleks maa ja nagu ei ole ka. See tähendab, et tegelikult on pinnas olemas aga see on ühe asja all. Ja see asi on mõnusalt jahutav ja märg, ainus miinus on see, et kui pea sinna sisse paned, siis ei saa hingata. Käisime nädalavahetusel mitmeid kordi meres (niimoodi Krets seda asja nimetab mis loksub). Kreedo on nii osav, ta oskab meres ujuda ja palli ära tuua. Minu jalad küll kohe ujuda ei osanud, algul üritasin Kretsu ja Marisega kaasa minna nii, et surusin käpad põhja, panin pea vee alla (sest muidu käpad põhja ei ulatunud) toetasin jalad vastu maad ja siis hüppasin õhku. Aga see ei olnud väga meeldiv kui suu , silmad ja kõrvad vett täis läksid. Siis jälgisin veits Kretsut, kes koguaeg suutis pead vee peal hoida aga ikka vees edasi liikus - ja õppisin enam vähem ujumise selgeks. Vahepeal ma ikka veits kipun põhja minema :) aga Maris ütles, et päris hästi tuleb juba välja. Ja vesi on niiiiiiiiiiiiiiiii mõnus - mulle ikka täiega meeldib. Ja siis peale vees käiku mängime Kretsuga Egiptuse orja mängu (v.t allpool olev pilt) - ta küll natuke hammustab mulle auke pea sisse aga no aju tahab ju ka õhku saada, eriti minu väike ja mitte väga käänuderikas kutsikaaju. Egiptuse orja mäng on hästi põnev. Juhised leiad altpoolt:

EGIPTUSE ORJAMÄNG KUTSIKATELE JA KOERTELE:
1. Oota kuni üks koer leiab endale mänguasja või puupulga või käbi või juurika.
2. Lase sellel koeral seda juurikaomamist nautida.
3. Tõmba saba heade kavatsuste märgiks hästi sirgeks, keerga pea veidi viltu ning langeta maa suunas ja siis asu külg ees liginema.
4. Kui juurikaomaniku lõrin muutub liialt pealetükkivaks, peatu hetkeks ja lase välja kutsikaniutsatus.
5. Jätka lähenemist
6.Kui oled juba täitsa lähedal lase ennast üleni kooku ja pane pea küliti vastu maad. Mobiilsuse säilitamise huvides jäta tagumik püsti ja tagajalad sirgu.
7. Sellise käitumise peale võite oodata juurikaomaniku lõrina valjemaks ja ähvardavamaks muutumist. Ignoreerige seda toonimuutust, kuid sirutage keel välja ja üritage lõriseja mokkasid lipitseda.
8. Vahel haarab uriseja su pea lõugade vahele. Jääge liikumatuks aga ärge taganege. Võite teha veel haledamat kutsikahäält.
9. Kui uriseja on lõplikult tüdinud, siis haarake tema nina alt lõrisemist põhjustanud objekt ning liduge turvalisse kaugusse. NB! Alati see ei õnnestu, ka siin toodud illustratiivpildi puhul jäi juurikas tegelikult lõrisejale.
10. Aga homme on uus päev ja uued lõrinad - võitja saab au juurikat närida :)

Siis olen suvega ka muudmoodi osavamaks saanud, nimelt ükspäev käisime Marisega koertepargis ja seal oli selline asi nagu poom. Ega see midagi erilist ei olnud - veidi kitsam kui tänav. Ja Marisel oli hirmsasti vaja, et ma sealt üle läheksin. Aga ausalt - ma tõesti ei viitsinud. Aga ega Maris ka mingi natuke vintske sell pole, ta trügis mu kaks korda üle poomi, kolmas kord vaatasin, et aitab sellest jamast, läksin ise üle poomi nagu normaalsed koerad ikka - ja Maris oli nii õnnelik, ise näost punane ja higine :) aga viskas mulle nutsu ja mängis minuga. Oleks ma seda teadnud, et nii väike asi talle niipalju rõõmu valmistab, oleksin kohe üle poomi läinud, selle asemel, et lasta Marisel end trügida ja lükata. Tore on Marisele rõõmu valmistada :) Krets - nohik nagu ta on - tema jookseb vajadusel ka selgees üle poomi. Mina nii päris ei julge.... huvitav, Krets ise juba täiskasvanud meesterahvas - aga ikka jookseb ja hüppab nagu noor kits. No pole hullu, kui 7-aastane oleks kavatsen ületada poomi esikäppadel - häähhhäähäääää :)))
Aga tegelikult on mul hirmus heameel, et mul Kretsu ka olemas on - nii tore on koos Kretsuga oodata kunas oma inimesed töölt tulevad ja meile süüa annavad. Ja Kretsuga on päris põnev ka niisama vestelda, ta on ju inimestega palju kauem koos elanud ja tal on päris häid nõkse. Kuidas muidu selgitada seda, et tema saab alati võileibasid kui küsib, mina jooksen nagu napakas ja istun ja laman - aga ei miskit. Siis tuleb Krets ja lihtsalt saab võileiva mille nimel mina olen kõvasti tööd teinud. Aususe mõttes tuleb lisada, et kui Krets saab võileiba siis saan mina ka alati. Lihtsalt ta on selles võileivasaamises kordi osavam. Aga nüüd lähen ja taastun ujumistundidest ja katsun ennast kuidagi oma suure sõbra külje alla nihverdada - tahaks rahulikult magada aga keegi peab ju mu und vareste ja kasside eest kaitsma :)



Elagu sõbrad ! Teie Juss.

Kevad on käes ja tegemist on palju

Nonii, tundub, et Marisel on mingi plaan. Kui olin alles väike ja mõttetu jubin, käisin aeg ajalt vorstipõllul ja ühe mehega mängimas, ja nagu eelmises postituses kirjutasin - kuulekuse trennis.

Kindlasti tahavad mu lugejad teada kuidas mul läheb.

Kuulekus - minu vaieldamatu lemmikharjutus on koti juurde jooksmine. Miks? Püha lihtsameelsus, ikka sellepärast, et nii koti peal kui koti sees on ALATI miskit head. Kuigi pean mainima, et varajasemates trennides sain maiuse tunduvalt kergemini kätte. Varem ootas mind kauss maiusega alati koti peal. Nüüd aga viimasel ajal on küll koti peal paar vorstitükki, aga tõeline saak on koti sees. Et seda kätte saada, pean koti juures Marise ära ootama, kes kotiluku avab ja mu kausi juurde laseb. No ma võin seda teha - eelmine kord tegin Marisele rõõmu, kui kaugelt hüütud lama käsu peale lamasingi koti peale :) oi seda rõõmu mis Marise näost peegeldus. Ja minul oli tuju hea, et temal oli tuju hea.

Aga mis mulle eriti ei meeldi on istumine. Kui Maris seda käsku annab, siis ma kohe tunnen et ei taha istuda. Alla arvas ( ja suht õigesti), et see võib olla pidevast hammaste vaatamisest. No millisele kutsikale siis meeldiks, kui keegi pidevalt ta mokkasid näpib ja hambaid vaatab. Mina selliseid kutsikaid ei tea. Viimane trenn kusjuures avastasin põneva asja. Maris unustas nimelt minu treenimise ja jäi Allaga juttu ajama. Noh mina olin ikka rihmaga Marise käe küljes, ja mul hakkas igav - lõpuks istusin maha ja jäin Marisele mõtliku näoga otsa vaatama - ja teate mis siis juhtus. Marise taskust lendas pall!!!! Jooksin sellele järele ja sikutasime seda veidi. Siis aga hakkas Maris jälle juttu rääkima - no minge metsa, kas see on kuulekusetrenn või mokalaat? Mõnel kutsikal on ju igav niimoodi passida. Istusin uuesti ja pall lendas ka uuesti!!! see on üks huvitav nüanss, pean mõtlema veidi, äkki see istumine ei olegi igakord hull tegevus???? Seda enam, et ka kodus on mulle mänguasi istumise peal lennanud....

Arenguruumi mul on - aga ma usun, et me saame ka istumised ja kõrvalkäimised parlanksi.

Siis oleme veel käinud vorstipõllul. Esimene kord kui üle pika aja sinna põllule sattusime - ei meeldinud mulle need viinerid, mis Maris põllule pani. Ja no jäljesammud - tule taevas appi, kes siis nii pikkade sammudega jälge teeb??? Olin ikkagi tubli ja ajasin jälje lõpuni, ilma erilise entusiasmita küll, aga lõpuni ikka. Teise jälje tegi Janne - ja maksatükkidega - nämm.... selle jälje ajasin palju paremas meeleolus - aga mitte hästi. Sellepeale teatas Janne veel lisaks, et olen paks. Mina ja paks??? ma vaevu püsin jalgadel - loodan, et Maris selle peale mind täitsa toidult maha ei võta ja et ma ka tulevikus saan maiustada metsmarja kohupiima ja vorstiga. Ma ei tea kas hirmust nälga jääda või sellepärast, et mulle pihvid paremini maitsevad - aga igastahes kui Tõnisega jäljel käisime, siis näitasin üle märkimisväärselt suuremat huvi jälje ajamise vastu. Nuhkisin mõnuga heinas, mis seekord oli nii umbes 20 cm kõrgune ja oli segunenud kuivanud heinaga. Ei häirinud mind isegi Marise oskamatus rihma lõdvana hoida ega see, et nad Tõnisega koguaeg millestki rääkisid. Vahepeal tõmbas Maris mind rihmast liiga kõvasti, nii et lausa prantsatasin lamama. Aga mis selles lamamises hullu on - sõin oma maiuse ära, tõusin püsti ja jätkasin jälje ajamist. Teisel jäljel oli näha Marise poolt mõningast asjatundlikkust - sammud ei olnud enam kõrvuti, rihm oli lõtv, ja ka maiust oli lihtsam õiges järjekorras igast sammust süüa - lisaks mängis Maris peale jälje lõppu ka minuga (nii nagu Tõnis soovitas). Loodan, et Maris ka tulevikus oma seniseid vigasid ei unusta - ja kui veel vorstipõllule läheme, siis teeb ta ka normaalse jälje. Aga muidu see jäljendus on täitsa OK.

Ja siis mul lemmiklemmiklemmik - nutsumängimisetrenn. See mulle meeldib, Maris käib ka minuga platsil kaasas, aga ma ei oska eriti öelda miks - sest ma ju pean nutsu vaatama. Üleüldiselt leian ma, et Maris võiks autosse jääda, mul Renegagi lõbus platsil mängida.

Varem koosnes trenn ainult sellest, et Rene tuli ja me mängisime. Mõni aeg tagasi lisandus see, et Rene oli varjes ja tuli välja alles siis kui haugatasin. Ja üle-eelmine kord ei tohtinud ma enne haugatada kui istusin rahulikult ja vaatasin Marisele otsa. Huh no see oli raske, Rene mängis varjes piitsaga ja ma niiiiiiiiiiiiiiväga tahtsin ta juurde.... lõpuks vaatasin Marisele otsa, et kas sa oled hulluks läinud, ega see kuulekuse trenn ei ole, et ma istuma pean. Ja ohh imet, Maris lubaski mul püsti tõusta ja haukuma hakata JEEEEEEEEEEEE! Eelmine kord kordus sama asi, aga siis ma vaatasin Marisele parem kohe otsa, et kuule tšikk ära arva jälle, et me kuulekuses oleme ja saingi kohe haukuma. Maris on ikka veits napakas ka vist, rippusin parasjagu mõnuga nutsus kinni, kui tema mind kiitma hakkas - et tubli tubli - no täitsa hälvik, ma ju oskan niigi haarata ja mulle meeldib nutsu sikutada, mida siin kiita. Maris ütles ka ükspäev et Juss haugub nagu naine - no aga ma ei saa ju jämedamat häält teha, pärast Rene arvab, et olen kuri ja ei julgegi minuga mängida. Minuarust võiksid naised köögis küpsetada vms kui mehed platsil nutsumängu teevad - Rene mõistab mind suurepärast nagu mehed ikka omavahel, ja mina olen ju ka mees, väike küll alles, aga mis siis. Küll ma kasvan :)

Niipalju siis hariduse teemadel.

Lisaks on siis veel teemasid ilumaailmast. Nimelt on mul ju veel Doris ka - temaga jookseme ma niisama lintide vahel. Ja ükskord oli üks teistsugune trenn - kus üks naine õpetas Dorist kuidas ma täpselt peaksin lintide vahel jooksma.

Mul läks kohe tuju ära - meie Dorisega harrastame vabajooksu mitte mingit vigursõidu rada. Seoses sellega, surusin käpad maasse, lasin pea alla ja meenutasin väikest eeslit. Doris üritas mind kangutada küll, aga ma ei liikunud kuskile. Siis tuli see käsutaja-naine ja üritas mind ka liigutada - no mis ta tõesti arvas, et ma jummala võõraga lähen paremini kaasa kui Dorisega..... I don't think so. Ja ega ma ei läinudki, säilitasin eeslipoisi poosi. Aga see käsutaja ikka väga tahtis vist et ma tuleks, igastahes võttis ta mu koonu pihku ja andis mulle ergutavad vopsud vastu põski. No ma ei tea, mul hakkas tast kahju, et ta arvas, et ma ei liikunud kuna olin tuim. Aga et tal tuju paremaks teha läksin taga kaasa. Ja siis sain varsti Dorise juurde tagasi ja me jooksime ja jooksime ja jooksime :)

Sel päeva tehti ka pilte - nautige ja kuulmiseni :)!!! Piltide eest tänud Signele....

MINA STOIKAS (käsutaja-naine väänas mind)

SIIN MA OOTAN DORISEGA, ET MISKIT TOIMUMA HAKKAKS (KUNA DORISEL ON JALAD ILUSAD JA HARMONEERUVAD MU PEAGA, SIIS JÄTSIMEGI PILDILE AINULT MINU NÄO JA TEMA JALAD)

Kuulekad koerad...

... ei kasva niisama. Et saada lisaks ilusa koera nimetusele tuleb ka targaks saada. Ma natuke kartsin seda kuulekusetrennis käimist, sest sõna kuulamine ei ole just mu tugevaim külg. Aga tegelikult on see päris tore värk, Maris käib minuga peaagu iga päev pargis trenni tegemas - päris lahe on palli taga ajada ja vorsti mugida. Ja mu lemmikharjutus on kohale saatmine. No see kohe on lahe kui kohale minnes ootab sind kauss vorstiga. Ja igavaks ei lähe ka, sest ega me mingi 5-7 minutit korraga ainult harjutame. Mul läheb kohe tuju heaks, kui kuulen, et Maris on halli seljakotti pakib - tean täpselt, et seal sees on mu nööriga pall ja hunnik vorstitükikesi.
Ja kord nädalas käime Alla juures, kes siis Marisele räägib, mis ta hästi teeb ja mis ta halvasti või valesti teeb. Ja see on tore, sest mina ei saa Alla silmis midagi valesti teha, kui ma midagi kehvasti teen, siis on see alati Marise süü :)
Eile käisime jälle Alla juures, alustasime sellega, et Maris näitas kuidas mul istumine käsu peale "Sit" välja tuleb. Varem kasutas ta käsku "istu" aga kuna ta pärast seda mu hambaid uuris, siis see käsk tekitas minu konflikti - seega sai ta korralduse õpetada mulle uus käsk selgeks. "Sit" sobib mulle paremini, kuigi iseenesest olen ma selle käsu osas veidi kõhklev - aga tõepoolest, sellele käsule järgneb alati pall või maius - ja mitte kunagi mitte midagi ebameeldivat. Nii et ma arvan, et eks ma varsti hakkan seda käsku usaldama.
Siis proovisime algasendit käsuga "Foot" - kohe kui Marisele otsa vaatasin lendas jälle pall - no mida üks armas sakslase kutsikas veel elult tahta võiks - üks suur trall ja lillepidu koguaeg.
Siis tegime kõrval liikumist - seda ma muidu hästi ei oska kui vorstiga. Aga ma veel arenen.
Liikumise pealt lamama minekut oskasin ma ka juba paremini kui eelmine kord - Maris ei pidanudki kätt enam maaligi panema - käsu peale "Lama" prantsatasin suht kiirest kõhuli ja siis sõin vorstitükikesi mis maha tekkisid... nämm nämm nämm...
Siis proovisime ka kohapeal istumist - ma pole varem sellist asja teinud ja tahtsin Marisele järgi tulla, aga siis pani ta mu tagasi koha peale istuma - no mida kuradit, ma ju istusin juba, kuhu siis pall või vorstid jäid???? Kui ta mu tagasi kohale istuma viis, siis jäin kohe mõtisklema - endal suur küsimärk otsa ees. Maris siis taganes paar sammu - ja sealt nad tulid - maitsvad juustuvorsti tükikesed minu ilusa roosa keele peale ja minu lumivalgete hammaste vahele.... ja siis lendas ka pall juhhhuuuuuuuuuuuuuu kuulekuse trenn rokib... :) rrauh rrauh rrrauh
Siis tegime paar kohalesaatmist - ja ma olin tõeliselt atleetlik kui üle maapinna oma koti poole liuglesin.... aga siis pandi mind autosse ja trenn oli läbi--- nagu alati kõige põnevama koha peal....
Aga läbi auto akende kuulsin kui Alla Marisele mainis, et talle meeldib minu juures positiivsus ja see kui lahedalt ma mõtlen... no aga muidugi olen ma positiivne karvane, läikiv, sile ja armas ja mehelik kutsikapoiss - kuidas saakski see võimalik olla, et ma Allale ei meeldi....

Käisin Raplas seminaril...

Nii, seoses sellega, et olen nüüd terve, võttis Maris mind pühapäeval seminarile kaasa. Seminar oli tegelikult 2-päevane. Selle üle oli mul siiralt hea meel, et Maris mind pühapäeval kaasa pakkis - aga see mulle ei meeldinud, et pidin nii kaua autos puuris istuma kuni Maris tõlkis. Õnneks kõikidele osalejatele ei olnud vaja tõlkida, nii sai Maris mind vahepeal autost välja võtta ja pissitamas käia. Ja siis ühekorra viis mind platsile. Ma ei osanud miskit arvata - pole enne seal platsil käinud. Aga siis nägin ühte teist meest kui see mees kes tavaliselt nutsuga ringi jookseb. Ta oli palju lühem, tõmmum ja kiilakas.
Ja siis võttis see mees nahast kaltsu ja mängis minuga, siis võttis ta vorstikujulise patuka ja mängis minuga ja vahetas ka selle välja väiksema padja vastu. Samas ajal patsutas Maris mulle õle peale - oi kus ma läksin äksi täis - vahepeal isegi haukusin selle mehe peale. Ja siis võttis see mees mingi plaksuva asja välja ja plaksutas mu nina all... häh naljatilk... mina mingite plaksuvate pulkade pärast ei kavatsegi patja silmist lasta.... igastahes ignoreerisin ma seda pulka täielikult ja sain padja endale hambusse. Aga korralikult sikutada ma ei oska veel, see mees ütles ka Marisele, et ma pean õppima korralikult oma hambaid ja lõugu kasutama... no ma usun, et sellega saame kahekesi hakkama küll. Ja siis viis Maris mu autosse tagasi - tegelikult oleksin tahtnud veel seda patja taga ajada - aga mis teha, Maris oli küllaltki jonnakas ja pani mu ikka autosse.
Natukese aja pärast tuli ta tagasi ja viis mu pissile. Siis nägime ühte lahedat musta koera, kes oli hoopis teistsugune kui Kretsu - müdistasime päris pikka aega, aga kuna see koer pidi ka selle mehega mängima minema, siis viidi mind tagasi autosse, noh vähemalt sain lohutuseks seakõrva...
Olin juba lootust kaotamas, kui Maris mind ühele teisele platsile viis ja võttis välja palli. Noh pall oli tore, aga Marise mängimisoskus jättis soovida. Siis õpetas üks teine mees kuidas minuga on lahedam palli mängida. Tema stiil mulle sobis, ja hiljem tegi Maris minuga samasugust mängu. JEEEE LAHE ASI SEE PALL!!! Olin väga uhke kui lõpuks palli Marise käest endale võitsin, kandsin seda terve 100 m enne kui palli hambust maha lasin. Selle peale ütles see pallmängu õpetaja, et see on väga hea, et saagiinstinkt on see miks ma palli varem maha ei lasknud kukkuda. No mina ei tea saagiinstinkt või paagiinstinkt - mulle see pall lihtsalt meeldis. Varsti hakkasime koju sõitma - ja hea oli õhtul puhata... päev oli tore ja veel toredam on see, et täna läheme kuuldavasti jälle kuulekusse.

Olen paranenud ja ühiskonnakõlblik :)

Hehheeee,

Pean küll veel kuni järgmise nädalani tablette sööma - aga - arstide sõnade kohaselt olen mittenakkav kui enam ei köhi ega nohista ninaga. Ja seda ma ei ole teinud juba 5 päeva vähemalt. Niisiis, saan hakata jälle oma kutsikaasju ajama ... ohhh seda rõõmu :) hambad, käpad ja nina on mul juba suhteliselt rahutud seoses selle koduse režiimiga...
On kuulda, et saan see nädalavahetus veidi vist ühe mehega mängida.... ma ei suuda seda ära oodata :) Aga nüüd nägemist, pean nüüd minema rõõmust hullutuuritama.... tsauuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuu!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Ju...

Olen haige ja nakkav....diagnoos: bronhiit

Skorbuut skorbuudiks, sellel püsivaid tagajärgesid ei olnud, uued hambad kasvasid suhu ja kõik on korras, aga umbes nädal tagasi hakkasin nina nohistama - Maris muutus kohe mu vastu tähelepanelikumaks... sest ega see normaalne ei ole kui koer koguaeg läbi nina õhku veab ja vahepeal seetõttu lausa unest üles ehmatab.
Peale paari korda hakkas Maris mulle sooja piima meega andma - see mulle maitses väga, vahel jäi väike meekäntsakas kuskil kausi külge ja siis seda ma lakkusin ikka kaua ja põhjalikult. Aga see nina nohistamine ei vähenenud ja kui ma juba ka paar korda köhatasin.... ja siis viis Maris mu arstile.
Arst ise oli tore - sõbralik ja igati sümpaatne, nii et kui ta mu kopsusid mingi voolikuga kuulas, pidasin paremaks teda ka veidi limpsida... ja siis märkas ta, et lisaks sellele, et mu lümfisõlmed olid veidi paistes, tuli mul ka ninast tatti. Oli väga piinlik, ma ju muidu puhas poiss suhteliselt. Et mulle ravi määrata tuli mulle ka röntgenpilt teha - see ei meeldinud ikka üldse, kuna Maris pani mingi vastikult haiseva põlle ette (noh igastahes tavalist ja turvalist Marise lõhna seal küljes ei olnud) - siis viidi mind mingisse tuppa, väänati külili ja pandi tagajalgadele liivakotid peale, nii et ma püsti ei saanud. Ainus positiivne asi oli kogu pildistamise juures, et Maris mulle terve aja rahustavalt kõrva sosistas. Pikalt see pildistamine ei kestnud, aga üleüldiselt mulle sellised asjad ei meeldi.... kui arstid pilti vaatasid, siis selgus, et see vastik viirus on mulle ka bronhidesse läinud, ja et kui mulle rohtusid ei manustata siis jään ilmselt kopsupõletikku. Hüvastijätuks tegi arst mulle veel ühe süsti ka.... üldiselt meeldis mulle varem rohkem arste külastada, nad andsid alati mingit maius ja sügasid - seekord aga torgiti mind nõeltega ja väänati lauale külili. ÖÄKK.
Noh ja nüüd kõrbistangi tablette, pean tunnistama, et kuigi ma ka varem eriliselt haige koerana ei käitunud, on ikka väga mõnus kui öösel saad magada ja ei pea end poole öö pealt üles ehmatama, sest nina vajab nohistamist. Aga tuju on mul parem ja energiat on niipalju, et Kretsu mind päris karmilt peab korrale kutsuma - ilmselt on asi selles, et olen juba terve nädal tubasel (ja omaaiasel režiimil).
Vahetult enne kui haigeks jäin käisin ühes uues kohas ka - seal oli üks naine nimega Alla, kes Marisele õpetas, kuidas mulle meeldiks mängia. Jube tore oli palle taga ajada ja vorsti süüa, ja see tegi ka tuju heaks, et Maris mul tegevuste üle siiralt rõõmus oli... :) kahju ainult et see asi nii lühikest aega kestis, ja nüüd ilmselt ei saa ma enne kui märsti keskel Alla juurde... noh, vähemasti Maris on minuga vahepeal ise trenni teinud... aga ega haigest peast ma seda niipalju ei nautinudki... Ma siis katsun ennast ruttu terveks ravida, sest tahaks Renega mängida ja palli taga ajada ja äkki viiakse mind varsti ka vorstipõllule kui lumi ära sulaks... Hoidke mulle siis pöialt palun, et ma ikka ruttu paraneks...

Eile sain poole aastaseks!

Ma olen küll veel vanuse poolest justkui kutsikas, aga tegelikult olen ma juba suhteliselt tark vist. Oma eilse sünnipäeva puhul panen siis kirja asjad mille olen oma 3 Nõmme teel veedetud kuu jooksul selgeks õppinud:

1. Inimesed on toredad - neil on ligipääs külmkapile.
2. Marisele meeldib magada, ja ainus moodus teda üles saada on talle mitu korda järjest käpaga pähe, näkku või silma peksta. Siiani karistust ei ole järgnenud.
3. Punktis 2 olev tegevus on tunduvalt raskem - juhul kui Kretsu juhtub ka Marise voodis olema. Tema hambad on nimelt suuremad kui Marise omad.
4. Vahvlijäätis on hea
5. Seakõrvad on head
6. Vorst on hea
7. Juust on hea
8. Hakkliha on hea
9. Metsmarja kohupiima on FANTASTILINE
10. Naabri terjer on väiksem kui mina, ja seega on mörisemise eesõigus minul.
11. Mu inimesed on küll toredad, kuid aia disainimisest ei tea nad muffigi. Pidevalt tuleb mul puuriidast puid kunstipäraselt aeda ümber paigutada, sama lugu kamina juurest saadud harjade jms-ga, kindlasti ei käi kuudis tekid - kuut on ise soe. Tekid tuleb kuudist välja tirida, ribadeks kiskuda, siis viia ahjuroop ribade peale ja ise selle kõige otsas lösutada.
12. Mänguasjad ei ole kunagi õigest kohas, neid tuleb pidevalt ümber paigutada, soovitavalt raskestimärgatavatesse ja potsensiaalselt ohtlikesse kohtadesse. Näide: pall trepiastmele.
13. Üks korralik kutsikas väljendab oma inimeste kojusaabumise üle rõõmu valju seakisa ja pere vanema koera närimisega. Kes seda ei tee, ei vääri kutsika nime.
14. Põhilised ellujäämiseks vajalikud asjad asuvad külmkapis.
15. Korralikud koerad ei maga terve öö läbi ühe koha peal, korralikud koerad vahetavad öö jooksul aset ja igaks juhuks käivad nii kella 4 paiku hommikul vaatamas kas omanik mitte nendega vahelduseks magamisele palli ei taha mängida. Juhul kui omanik vedu ei võta, tuleb hiljem uuesti proovida.
16. Teki peal on pehmem magada kui põranda peal.
17. Trepist alla tulles ei pea tabama kõiki astmeid, kui on kiire, võib sealt alla voolata-lennata.

No ja ega väga palju rohkemat ma vist hetkel loetleda ei oska. Igastahes õed-vennad-emad-isad - PALJU ÕNNE ja kuulmiseni!

Olen juba 24 kilone :)

Tere ja juhhei,

Käes on uus aasta ja nüüd lõpeb ta 9-ga! - näete siis kui suur ja tubli ja tark ma olen juba :) Kasvatan endale samasuuri kihvasid kui Kretsul ja mängin temaga ka juba hoopis teist moodi. Selle teistsuguse mängu juures on kurb see, et ma pean ettevaatlik olema, et ma ülemeelikuks ei muutu, sest ta enam päris kõike endaga teha ei luba... kuigi sõpruselaulu ja seakisa teeme me üksteist närides ikka...
Aga tegelikult tahtsin teid informeerida uutest asjadest, mis ma selgeks õppinud või kogenud olen.
Suurim ja hirmsaim kogemus on mul autopesulaga. Nimelt võttis Maris mu autot pesema kaasa - pikutasin oma tekkidel kui järsku märkasin et meie Yarist ründavad mingisugused harjad. Alustuseks tormasin ma neid lõrisedes ära tõrjuma, aga siis vaatasin, et mida lähemale nad tulid, seda suuremaks läksid ja mörisesid nad sama kurjalt kui mina. Kartes Marise heaolu pärast ronisin talle seepeale hoopis sülle olukorda kontrollima. Istusin seal pingsalt harju jälgides päris pikka aega, ise hiirvaikselt, et rünnates oleks mul üllatusefekt. Üldiselt need harjad käitusid ja autosse ei tulnud, aga ma kavatsen ükskord Kretsu kaasa võtta, ja siis tuuseldame need harjad profülaktika mõttes läbi - no mida krdt - kes siis meie auto vastu ennast nii jultunult ajab?
Ja siis ma käin aeg ajalt seal ühes kohas ühe mehega mängimas. Juuuuube lahe on - ta päris mõnus liikuv sell ja allub maru mõnusalt dressuurile, iga kord kui ma haugatan, alustab ta jälle kaltsu liigutamist. Aint et võhma on tal vist veits vähe, mingi paar sammu jookseb ja siis jääb seisma - kui ta oma vormi ei paranda, siis ma kardan, et kevadeks olen ma ta peale oma hääle ära haukunud.
Lisaks olen kohtunud ka oma õdedega ja vendadega, ainus keda pole kohanud on Janeta, sellest on NIIII kahju, sest ta ju oli minu kaksikkutsikas, ja teisik see hull-Jutake, kes väidetavalt pidi olema nüüdseks tupsununnu. No tupsununnuduse üle tema puhul siis küll kaevata ei saanud, kui me veel emaga koos elasime. Aga kõik pole veel kadunud - ükspäev me kohtume niikuinii!
Meeldiv üllatus on, et ma olen oma õdedest nüüdseks suurem. Ja suuremana ma tean, et mängides tuleb vahel ise pikali visata ja ennast närida lasta - oma õdedele ja vahel ka vennale teen ma seda heameelega. Joopile võib-olla mitte niipalju - ei teagi miks, a see kutt käib mulle veidi pinda. Tüdrukutega on toredam. Igastahes mõnus on kui sind näritakse ja nätsutatakse... küll mul hiljem on aega end kehtestada...

Auh,

Teie Juss